Veskiemanda päevaraamat

  Kuna veebruari lõpu vaheajal on koolimajas viibimine ebasoovitav ning ajastus oli igati sobiv, otsustasime Erkiga, et sõidan seekordse rekkaringi temaga kaasa. Et Inglismaale ilma poolt Euroopat läbi sõitmata ei pääse, pidin olema valmis järjekordseks puhkuseks " kaheksa riiki kümne päevaga". Eestist pidime lahkuma laupäeva, EV106 hommikul, aga eelmisel päeval käisime veel klassiga põgenemistoas, et 6e ja 8d hea elamusega vaheajale saata. Seega jäi meil pakkimiseks ning vajaliku söögikraami ostmiseks ainult sõidueelne õhtupoolik. Otsustasime kell 8 Paikuse, kus asub firma ja seega ka Erki rekka, poole liikuma hakata. Vahepeal lasin veel kiisud õue jalutama. Miu tuli aegsasti tuppa, aga Enzo oli otsustanud pikema jalutuskäigu ette võtta. Kui teda veel 8.40 tagasi polnud  jätsime sõpradele võtme ning võtsime suuna Pärnumaa poole. Viimati olin Erki kaardilugeja 2015 suvel, sestap on andestatav, et mälust oli kustunud pilt ruumi vähesusest rekka 2m² kabiinis. Kuidagi suutsime 2

 Kui eelmisel talvel õppisin õmblema ning tänu sellele sain EV sünnipäeval uue seelikuga eputada, siis sel, 2023/24 talvel läks asi päris kunstipäraseks. Sõbranna Annika käis täpimandala töötoas ning enne jõule kutsus ta mind sama koolitaja juurde must-valge mandala joonistamist proovima. Entusiast, nagu ma olen, lõingi kampa.  Töötoa hommik oli selle talve esimene pakasehommik- kraadiklaas näitas Jotis -18. Auto uksed olid kinni jäätunud, aga suure surmaga õnnestus mul ikka juhiuksest sisse pääseda. Käekoti viskasin kõrvalistmele, sest tagumine uks keeldus avanemast. Sõidu peal näitas autokompuuter, et uks oli lahti jäänud, sestap keerasin Kuivajõe tanklasse sisse. Õnneks oli auto jõudnud nii palju soojeneda, et ukse sai korralikult kinni lüüa ning esiaknast oli ka võimalik läbi näha. Seega võtsin suuna Tallinna poole. Kristiines leidsin tänu GPSile töötoa toimumiskoha hõlpsasti üles. Kui ma koolis käisin, oli selles majas vist motopood, aga nüüd sattusin meisterdajate unelmate kauplu