Kunstitalv🎨🖌 Osa 19

 Kui eelmisel talvel õppisin õmblema ning tänu sellele sain EV sünnipäeval uue seelikuga eputada, siis sel, 2023/24 talvel läks asi päris kunstipäraseks. Sõbranna Annika käis täpimandala töötoas ning enne jõule kutsus ta mind sama koolitaja juurde must-valge mandala joonistamist proovima. Entusiast, nagu ma olen, lõingi kampa. 

Töötoa hommik oli selle talve esimene pakasehommik- kraadiklaas näitas Jotis -18. Auto uksed olid kinni jäätunud, aga suure surmaga õnnestus mul ikka juhiuksest sisse pääseda. Käekoti viskasin kõrvalistmele, sest tagumine uks keeldus avanemast. Sõidu peal näitas autokompuuter, et uks oli lahti jäänud, sestap keerasin Kuivajõe tanklasse sisse. Õnneks oli auto jõudnud nii palju soojeneda, et ukse sai korralikult kinni lüüa ning esiaknast oli ka võimalik läbi näha. Seega võtsin suuna Tallinna poole.

Kristiines leidsin tänu GPSile töötoa toimumiskoha hõlpsasti üles. Kui ma koolis käisin, oli selles majas vist motopood, aga nüüd sattusin meisterdajate unelmate kauplusse, mille tagaruumis mainitud töötuba toimuski. Arvestades, et oli novembrilõpp ning jõulu tilu-lilu alles algamas, vedas meie rahakottidel, et pood pühapäeviti ainult töötubade pärast lahti on, mitte kauplemise eesmärgil.

Mahtusime ühe laua ümber ilusti ära, tegime tutvustusringi ja juhendaja Janne asuski asja juurde. Esmalt saime töölehe, mille peal harjutasime joonistama kujundeid, mida mandala juures kasutada võisime. Järgmiseks tuli mandala jaoks SIRKLIGA ring joonistada ning JOONLAUAGA mustrite jaotus välja mõõta. Imelikul kombel ei tulnudki ring lopergune, jaotused said ka õigete vahedega. Võibolla oli eelmisel aastal õmblusringis käimisest veidi kasu, mõtlesin ma. Veidi võttis kõhedaks kui ilma harilikuga ette joonistamist markeriga mustreid asusin maalima, aga tegelikult saab rütmi hästi kähku sisse ning sisetunne aitab ka mustreid valida.

Muidugi sai juhendaja Janne käest vajadusel nõu küsida ja ega kaaskannatajad kiitusega ka kitsid olnud. Tulemuseks oli täitsa mandala moodi taies, mida sai veel kodus kuldse markeriga tuunitud.

Juba jaanuaris tuletas Annika mulle meelde, et täna, 17. veebruaril, toimub unenäopüüdja maalimise töötuba. Reedel veel täpsustasime üle ning hommikul vurasingi taas kunstipoe poole. Täna pidi see ka ostlemise eesmärgil lahti olema. 

Kuna jõudsin linna pisut varem, kasutasin maainimesena juhust ning käisin ka toidupoest läbi. Helistasin Annikale, et küsida, kas ta on ka linna jõudnud. Annika vastas, et magab alles kodus, et mis siis on? Oli teine küll magamise kohta liiga reipa häälega, aga mina kohkusin küll ära. Ütlesin, et kas sa ei mäleta, meil ju täna maalimine. Annika suutis veel tõsiseltvõetavalt küsida, mis kell on, siis aga pahvatas naerma ja teatas, et on juba linna jõudmas. Saime kunstipoe tagaruumis kokku ning selgus, et oleme tunnis kahekesi. Tegelikult oli see väga hea, sest nii jätkus Jannel meie jaoks rohkem tähelepanu ja energiat. 

Maali jaoks olid lõuendid juba valmis pandud, aga minu magamistoaga sobivat sinist värvi polnud Janne kaasa võtnud. Õnneks saime vajaliku tooni poe tagavarade kapist ning suur maalritöö võis alata. Tausta värvimises nii suurt uudsust polnudki, sest olen ühes eelmistest kodudest seina katmiseks samuti švammitehnikat kasutanud, aga siis läks huvitavaks, sest struktuurpasta ja värvigeeliga ma tuttav polnud.

Unenäopüüdja rõngas tuli sirkliga tõmmata, aga nüüd suhtusin asjasse palju rahulikumalt kui mandala joonistamise aegu. Märja ringi sisse elulille kroonlehti tehes polnud ma enam nii kindla käega, seepärast näeb see välja, nagu tavaline õis.

Sulgede liimimisel liimipüstoliga tuli jälle vaadata, et ennast maali külge ei liimiks ja põletada ei saaks. Et maalil ka mingit liikumist oleks, tegin suleketid, nagu hõljuksid need tuule käes.

Kristallkleepse liimides tundsin puudust oma maniküürija Krista antud vahapulgast, millega neid oleks parem olnud kohale tupsutada, Annika kasutas selleks pintslivart.

Igal juhul said meie maalid nelja tunniga valmis ning olime rõõmsad, et need nii hästi välja tulid, et kõlbavad ka seinale panna. Loodetavasti tuleb meil Annikaga täna öösel parem uni.