Kuna veebruari lõpu vaheajal on koolimajas viibimine ebasoovitav ning ajastus oli igati sobiv, otsustasime Erkiga, et sõidan seekordse rekkaringi temaga kaasa.
Et Inglismaale ilma poolt Euroopat läbi sõitmata ei pääse, pidin olema valmis järjekordseks puhkuseks " kaheksa riiki kümne päevaga".
Eestist pidime lahkuma laupäeva, EV106 hommikul, aga eelmisel päeval käisime veel klassiga põgenemistoas, et 6e ja 8d hea elamusega vaheajale saata. Seega jäi meil pakkimiseks ning vajaliku söögikraami ostmiseks ainult sõidueelne õhtupoolik.
Otsustasime kell 8 Paikuse, kus asub firma ja seega ka Erki rekka, poole liikuma hakata. Vahepeal lasin veel kiisud õue jalutama. Miu tuli aegsasti tuppa, aga Enzo oli otsustanud pikema jalutuskäigu ette võtta. Kui teda veel 8.40 tagasi polnud jätsime sõpradele võtme ning võtsime suuna Pärnumaa poole.
Viimati olin Erki kaardilugeja 2015 suvel, sestap on andestatav, et mälust oli kustunud pilt ruumi vähesusest rekka 2m² kabiinis. Kuidagi suutsime 2 inimese riide-, hügieeni- ja toidukotid kahele voodile ära mahutada. Selge oli, et enne magamaminekut ja peale tõusmist tuleb igapäevaselt suuremat sorti kolimine ette võtta.
Lõpuks saime startida. Esimese päeva sihiks oli Baltikumi läbimine ning Poola sisenemine. Kui Eestist laius veel korralik lumevaip, siis juba Lätis nägin lund vaid mõnel varjulisel kraavikaldal ja edasi hakkas aina rohelisemaks minema. Vihma sadas pea kogu tee.
5 km enne sihtkohaks valitud bensukat Ełki servas Poolas kuulsime kahtlast pauku. Kellelgi lõhkes rehv, arvasime. Igaks juhuks oleksime tahtnud peatuda, et olla kindlad, et meie rekka rehvid on terved, aga teepeenardega on Poolas kitsas, niiet peatumine oleks kõne alla tulnud põhimõtteliselt keset sõidurida. Seega veeresime veel 5 km tasakesi sihtkoha poole. Kohale jõudes tuli tõdeda, et pauk oli käinud ikkagi meie auto all: vasak tagumine rehv oli ribadeks.
Õhtul pimedas kahjustuste suurust ei näinud ka. Seega sättisime ennast külma õlle ning kiluleibade ja kamarulliga arvuti ette, et Eesti sünnipäevast osa saada ning presidendi aastapäevakõnet nautida.
Pühapäeva, 25.02, hommikul asus Erki kahjustusi hindama.
Ta oli katkise rehviga ratta juba eemaldanud, kui nägi, et õhkpadi selle taga oli samuti täiesti katki. Õnneks parkisime rehvitöökoja kõrval, aga pühapäeva tõttu oli uks muidugi suletud. Otsustasime linna peale jalutama minna ning asjalikud olla alles järgmisel päeval kui keegi meid aidata saab. Käisime Ełki järve ääres, kus asub megailus promenaad, mille äärde on paigutatud kõigi Poola kuningate puukujud koos taustainfoga. Minu jaoks väga huvitav lugemine.
Kell oli vahepeal tiksunud juba pärastlõuna peale, seepärast tundsime vajadust külma õlle ning lõunasöögi järele. Võtsime istet promenaadiäärses restoranis Janus, kus pakuti ka Poola erirooga-kartulipannkooke.
Maksime, nagu alati, mobiili kaudu, aga Erki avastas, et tal pole rahakotti kaasas. Ju jäi jopetaskusse, arvas ta. Tagasi auto juurde jõudes ei leidnud me Erki rahakotti tervest autost, olgugi, et vaatasime läbi kõik võimalikud ja võimatud kohad. Segipööratud kabiini koristama hakates panin oma mehe riided kategooriate järgi kottidesse ning viskasin ära hulga katkiseid sokke ning rebenenud t-särke. Vähemalt nii palju oli sellest tuulamisest kasu, sest rahakott jäi kadunuks. Ei aidanud ka bensukatöötaja käest uurimine, et äkki oli kohvi ostes letile ununenud. Võibolla oli järve ääres mõni pikanäpumees tegutsenud või oli lihtsalt taskust välja kukkunud. Arutasime, et äkki jõuame hommikul järve äärde vaatama minna, sest mida varaski võõraste panga- ja muude võõraste kaartidega teeks? Erki pani viipemaksed panga lehelt kinni ja unustasime selleks õhtuks kogu asja.
Hommikul kell 7 olime varakult rehvitöökoja ukse taga hakkamas. Sealt öeldi, et rehvi saab uue alla, aga õhkpatja vahetada pole neil lihtsalt aega. Sõitsime siis uute tagumiste rehvide (omanik pidas paremaks mõlemad rehvid vahetada lasta) ja katkise padjaga ettevaatlikult teise töökotta, kuhu oli 8 km. Iga teekonaruse juures tegi mu süda jõnksu.
Selles töökojas oli selline süsteem, et esmalt tuli poemajast osta vajalik varuosa, siis manööverdada kitsast käigust maja taha angaari juurde, kus ilus Poola poiss teostas vajalikud parandustööd ja seejärel tagurdada sama käiku mööda esimese maja juurde tagasi, et teostada kaardimakse. Lõpuks olid vajalikud remonditööd tehtud ning saime nüüd juba täie auruga minema kimada. Muidugi jäi rahakoti otsimise aktsioon nüüd ajapuudusel läbi viimata, aga mis teha?
Selleks õhtuks jõudsime Poola-Saksa piirile. Peatuskoha juures sai ka tasuta dušši võtta, aga olime nii väsinud, et jätsime selle hommikuks. Peale hommikusööki, enne duši alla minekut otsustasin Erkil ka "patsid" maha ajada. Väga külm ei olnud, nii ma siis kõigi silme all õues juukselõikusmasinaga Erki lokkide kallal toimetasingi. Võibolla leidis mõni rekkajuht hiljem oma nuudlitopsist mõned hallid karvad. Meie käisime duši all ära ning panime Saksamaa poole ajama.
Tollel päeval oli väga paks udu ning kraadiklaas ei tõusnud üle +7, hoolimata ilmateatest, kus lubati +17. Ehkki kiirtee ääres eriti midagi vaatamisväärset pole, sain mõned fotod ilusatest Saksa linnadest, mis kaugusest paistsid.
Järgmine ööbimiskoht oli Saksa-Hollandi piiril, kus vetsu ja kohvi järele oli vaja oma 300 meetrit jalutada. Üks vetsu-või dušikülastus maksis 80 senti, aga alla eurosed mündid viskas automaat sulle tagasi. Mõni ime siis, et kohviku ümber oli haljasala, nagu miiniväli! Pealegi oli pood/kohvik 22.30-6.30 suletud ning hädalisel tuli ümber maja leekida, et leida üles öö-WC. Kuidas ma hommikul sinna jõuan, ei tahtnudki mõelda.
Tuleb ära märkida, et rekkas elades tuleb olla äärmiselt leidlik. Peale asjade paigutamise tuleb mõelda veel söömis- ja pesemisvõimaluste, prügi, joogivee jne peale. Aga ka sellele, kuidas toimida kui WC on kaugel või teda polegi. Viimast silmas pidades sokutas omaniku proua kabiini kaanega plastämbri, umbes sellise, milles müüakse šašlõkki. See nüüd, viienda päeva varahommikul, käiku läkski, sest soovisime varakult startida ning polnud aega hommikust jalutuskäiku ette võtta. Enne päikesetõusu olime juba teel.
Hollandis tegime lõuna ajal ainult kohustusliku peatuse ning mekkisime Eesti valmistoite, mis minu maitsemeelele erilist elamust ei pakkunud. Juba varsti olime Belgias ning möödusime rikka ajalooga, kuid nüüd unustusse vajunud Bruggest. Lugesin sõidu ajal Erkile Brugge ajaloost, kus mainiti ka John Maatat ja sujuvalt kaldus jutt Inglismaa ajaloole.
Prantsusmaa on piiritsooni võimalikult illegaalikindlaks teinud. Juba tükk aega enne Calais' sadamat ümbritsevad sõiduteed kõrged, okastraadiga tipnevad traataiad, isegi sildade ümber on traadist "tunnelid", et mõni soojamaa külaline ei prooviks iseendaga inimkatseid teha, sillalt sobiva rekka katusele hüpates. Sadamas kontrollitakse pisteliselt haagiseid ning politsei käib koertega enne laevale minemist autoread veelkord läbi.
Jõudsime sadamasse kell 15, aga piletid saime alles 19.30-sele laevale. Jalutasime tax free poes ning vedelesime niisama. Umbes kella 8 paiku, kui praamile ikka veel ühtegi autot ei sõitnud, tuli üks sadama asjapulk ning teatas, et laev tehnilistel põhjustel sõita ei saa, aga järgmime tulevat 2 tunni pärast. Kuna olime juba nagunii üle ööpäeva oma plaanidest maha jäänud, otsustasime õhtul ikkagi Inglismaale sõita.
Eelmisest söögikorrast oli juba mitu tundi möödas, seepärast otsustasime kiirnuudlitega veidi keha kinnitada. Suure siblimisega läks mul natuke kuuma vett käe peale, aga õnneks sain jäseme ruttu külma vee alla ning kõik lõppes hästi.
Lõpuks saime ikka praamile sõita, aga autod on tekil nii tihedasti, et viiepäevane ronimistrenn auto trepist üles-alla polnud mu tagapalgeid veel piisavalt kahandanud, et vaevu irvakil uksepraost 4 astet allapoole oleksin mahtunud ronima. Õnneks nägi mu kimbatust kõrvalrekka juht, kes pisut tagurdas nii, et sain Erki poolelt välja ronida. Ja siis- hüvasti, mandri-Euroopa!
Laeval on rekkajuhtidele omaette ala, kus nad ka tasuta süüa saavad. Meie valisime õhtusöögiks Inglismaale sobilikud kala ja kartulid. Kahjuks polnud äädikat, aga majoneesi oli.
Inglismaa võttis meid vastu vihma, tuule ja uduga. Kihutasime selles purgaas ööbimiskoha poole, nii et mina olin kindel, et põrutame vastu teepiirdeid või eksime ära. Aga Erki käsi oli kindel ning poole tunni pärast keerasime kitsale teele, mis viis valvega parkla juurde, kuhu meil koht oli broneeritud. Sissepääsul kontrolliti küll bronni olemasolu, aga parkimiskoha pidime kottpimedas ise leidma, mis tähendas, et ka teised autod olid pargitud nii, nagu juhile parasjagu parem oli tundunud. Lõpuks leidsime prao, kuhu mahtusime- ninaga vastu vetsuesist. Kõik olmeruumid nägid välja, nagu nõukaaegses avalikus peldikus.
Hommikul tibutas veel vihma kui minema hakkasime, aga päevapeale lõppes sadu. Olin lummatud teelt avanevatest vaadetest, sest sõitsime läbi külade ja põllumajandusala. Lambaid oli palju karjamaadel söömas, aga nägime ka šoti mägiveiseid, hobuseid ja laamasid.
Minu jaoks oli muidugi kõige põnevam Stonehenge'ist mööda sõita. Seal pole rekkaga võimalik parkida, aga sain autoaknast mõned pildid siiski võetud. See megaliitehitis on ehitatud 26-25 000 aastat enne Kristust ja aja jooksul täiendatud. Siin alles mõistad, mida tähendab "vana"!
Kui olime oma spoonikoorma mööblitehases maha laadinud, sõime purgisuppi, aga magustoitu ja kohvi sõitsime nautima kiirteeäärsesse Starbucksi.
Ööbima sõitsime taas Doverisse. See valvega parkla oli tasemel, platsinäitaja ning uhiuute hügieeniruumidega. Doveris oli selline tuul, et hommikul saime kõvasti nalja, jälgides prügikasti tantsu mööda parklat, niiet autojuhid pidid enne sõitma hakkamist käima üleannetut kohale tagasi lohistamas, et sellele mitte otsa sõita.
Doverist saime järgmisel hommikul päris kiiresti laeva peale. Tegin sadamasse sõites mõned fotod tänavapildist:
Hommikusöögiks oli laevas traditsiooniline inglise hommikusöök: peekon, muna, vorstike, kartulikotlet, praetud tomat, oad tomatikastmes ning röstsai. Ja kohvi niipalju kui tahad. Meile jätkus sellest söögist õhtuni kui Belgia-Hollandi piiril õhtuks peatusime. Aeg oli veel üsna varajane, nii et saime isegi Reporterit õigel ajal vaadata. Siin käis kõik kaardiga-WC, dušš jm. Naistele oli eraldi ihuharimise ruum, aga valvur käis ikkagi uksele koputamas ja tahtis teada, kas olen ikka mõne rekka koosseisus. Näitasin Erki ette, et olen tema abijuht, siis alles jäi mehike rahule.
Hommikul tundus, et vihm on selleks korraks möödas, ka termomeetri näit ronis +10 peale kui Saksamaa poole sõitma hakkasime.
Selle päevaga oli meil vaja läbida Holland ja Saksamaa ning jõuda 24-tunniseks pausiks Poola piiridesse. Otsustasime teha pikema päeva- 10 tundi, kaks 45-minutilist vaheaega. Õhtul kella 22 paiku jõudsumegi Poola piirilinna Slubicesse, mis on Oderiäärse Frankfurdi paarislinn- jalutad lihtsalt üle silla Saksamaale kui tahad.
Parkla kõrval olid pood ja restoran, WC oli eraldi sissekäiguga ning maksis 2 zlotti. Hommikul kohvi juues avanes siin meile pilt, mis meenutas 1990ndaid aastaid Eestis: kõikjal dressides-nahktagides lõunamaaverd meeste kambad, blondeeritud ja väsinud olemisega naisolevused nendega flirtimas.
Linnas oli ka turg, mis pea ainsa kaubandusasutusena lahti oli. See meenutas väga kunagist Kadaka turgu, suurem osa kaubavalikust oli Türgi päritolu. Kaubelda võis nii eurode kui zlottide eest.
Turumelust väsinuna jalutasime kesklinna poole, lootes leida kohvikut, millel oleks suvehooaeg juba avatud, et saaks õues mõnuledes midagi juua, aga terve linna peale oli üldse üks söögikoht lahti.
Korra põikasime ka üle silla Frankfurti, aga sealgi polnud olukord parem. Pealegi olid Poola pool hinnad taskukohasemad. See ainus avatud restoran oli tasemel: Erki tellitud mee-sinepiribid olid imemaitsvad, niisamuti ka minu šnitsel.
Õhtul täiendasime veel toiduvarusid kohalikus parklapoes, sest toiduained on Poolas kõvasti odavamad kui Eestis.
Otsustasime juba öösel sõitma hakata, et lõuna paiku Eestisse jõuda. Äratuse panime kella 2.30ks. Kuna meie parkla kaubandusasutustel ja kohvisaamiskohtadel oli kõigil samal ajal vahetus ning kiirteele saamiseks oleksime pidanud tükk aega järjekorras seisma, keerasime autonina hoopis teisele poole, võtsime järgmisest bensukast endale kohvi ning suundusime mööda väiksemat ja hõredama liiklusega teed Leedu poole.
Eestimaal tervitasid meid juba lumised metsaalused ning jahedam ilm. Aga siiski oli tore tagasi olla. Seda enam, et sõbrad kutsusid meid samal õhtul sauna, et saaksime reisitolmu välja higistada ning nendega värskeid reisimuljeid jagada.
Üks, mis kindel- mina rekkajuhiks ei sobiks, sest ma ei suudaks nii kaua üksi olla ning vahepeal ettetulevaid pause välja kannatada, aga Erkile seltsiks on vahel päris tore käia. Ning seekord aitas totaalne keskkonnavahetus mu vaimset tervist korralikult turgutada.
Comments
Post a Comment