Kuidas me ülemist korrust tuunisime. Osa 21

 Meie korteril on kaks korrust. Esimesel asuvad elutuba avatud köögiga, magamistuba ja tikutoosisuurune duširuum, kuhu ei mahu isegi kraanikauss. 

Teisel korrusel on ka üks suurem tuba, kuhu saab ilma käsipuuta treppi mööda, niiet kui mul põlv haige oli, vältisin sinna ronimist üldse. Ka trepiauk on ilma piirdeta, seega selle serval on ohtlik turnida. Endistest omanikest on siia jäänud kaheinimese voodi ja mõnusalt mahukate sahtlitega kummut. Ilmselgelt ei oleks neid kitsast trepist lihtne olnud alla saada, nii nad meile on jäänudki.

Kui me siia kolisime, elas Evi mõnda aega ülemises toas, aga pärast tema ärakolimist on seal olnud käepärane hoida kõike, mida all parasjagu vaja ei lähe või mis on millegipärast meiega siia kaasa kolinud. Näiteks kuppeltelk, mille mu ema Evile 10 aastat tagasi suure lunimise peale Maximast ostis ja mida ilmaski kasutatud pole, isegi hinnasilt oli veel küljes, maksis 13 eurot. Või ämma antud kohvritäis fotosid. Samuti hoiustame siin hooajariideid ja kuivatame pesu.

Inimene on ju teadupärast laisk, nagu porikärbes, sestap lükkasin ülemise korruse koristamist pidevalt edasi. Arutlesime Erkiga vahel, et kuidas seda tuba kujundada, ega jõudnud kuidagi kokkuleppele, kas teha ruumist vannituba/garderoob või magamistuba.

Kuni juhtus nii, et me sõbranna Annikaga planeerisime teatrikülastust Viljandi Ugalasse. Tagasi pidime jõudma pisut enne keskööd, mistõttu pakkusin välja, et ta võiks meil ööbida. Nädal enne teatrit otsustasin, et nüüd tuleb selle ruumiga midagi siiski ette võtta, et külaline ehmatusest trepist alla ei kukuks kui seda bardakki näeb.

Kuna garderoobi soetamiseks puudusid vabad vahendid, otsustasin investeerida korralikku stangesse, mis rõivastekoorma all kokku ei vajuks. Minu unistuste stanged/riiulid vaatasid mulle vastu Ikea kodulehelt ja laupäeval tõimegi mööblitükid poest ära.

Pühapäeva hommikul hakkasin mina juba üleval asju teisaldama kui Erki alles teist võileiba sõi. Oli ju vaja mehele mööbli kokkupanemiseks ruumi teha, seega kuhjasin lahtised asjad ühte nurka. Avastasime, et saame soovi korral kokku panna kas riiuli või stange. Või mõlemad. Nii otsustasimegi. Nii kaua kui Erki mööbleid kokku kruvis, sorteerisin mina asju erinevatesse hunnikutesse. Uskumatu kui palju koguneb 3 aastaga kasutuid riideid ja jalanõusid! Rääkimata alleshoitud pappkarpidest ning raamatutest, mida keegi kunagi ei loe. Ja aiandusajakirjade aastakäikudest. Igal juhul sai pool elutoapõrandat seda träni täis.

Kuna toa sein on katuseviilu all, ei mahtunud ka eelmisest korterist pärit madalam stange päris seina äärde. Otsustasin tekkinud tühikusse paigutada need asjad, mida kindlalt lähemas tulevikus vaja ei lähe, aga ära visata ka ei raatsi. Nüüd ei riivanud need enam silma.

Oli jäänud veel magamisosa sisustada. Paigutasime voodi teise seina, et saada mu töölaua jaoks nii vajalikku põrandapinda juurde. Vähesed järele jäänud raamatud mahtusid Kati ämma käest saadud riiulisse lahedasti ära ning vanad vaibadki said põrandale laotatud.

Alumisele korrusele tekkinud kuhjast läks osa Sõbralt Sõbrale-poodi, osa taaskasutuskasti ja ainult väike kogus prügimäele. Kui see reis oli ära tehtud, tunnistas Erki mulle, et mõtles vahepeal küll, et peaks pooleli jätma. Õnneks ta ütlemiseni ei jõudnud ning projekt Ülemine Korrus sai edukalt lõpule viidud.

Igal juhul ütles Annika, et uni kordatehtud toas oli väga hea. Seda arvavad ka Enzo ja MiuMiu, kes päeviti üleval siestat armastavad pidada.