Seeniorehitajad OÜ ehk kuidas tuunida seina (ja lage) Osa 24

 Muidugi oli mu suurimaks mureks nüüd, kus uus ahi valmis, selle ja korstna vahel asuva seina ilusaks tegemine. Nimelt oli ahju kõrval üsna suur pragu, kuhu oli topitud kivivilla, siis tuli mustadest laudadest seinajupp ning korstna kõrval veel krohvitud osa, mis oli kunagi tapeedi all. Korsten ise oli samas seisus, nagu ta Kenist jäi kui krohv otsa sai.

Kuna suudan oma ehitusalaseid oskusi üsna adekvaatselt olematuteks hinnata, rääkisin mure emale ja tädile ära ning reedel (ahi sai päris valmis neljapäeval kell 18) tulid nad juba koos oma naabrimehe, onu Samiga, mulle appi. Kutsun seda kolmikut hellitavalt seeniorehitajateks, sest kolme peale on neil turjal oma paar sajandit, mis aga ei pärsi nende nutikust ja ettevõtlikkust. Muidugi ei pea nad kinni ühestki tänapäevasest eeskirjast ega normist, aga nende lahendused on leidlikud ja kestvad: nende 4 aastat tagasi ilma igasuguse loodita ehitatud trepp  on jätkuvalt terve ning teenib meid ilmselt veel kaua.

Kõigepealt tuli kuidagi vabaneda kipsikarkassi kinni hoidnud metallservadest lae ja põranda äärtes. Kui Ken oli rääkinud relakaga lõikamisest, siis onu Sam lahendas asja poole vaiksemal ja rahulikumal moel: lõikas plekikääridega metallääre narmaliseks ning painutas ribad tahapoole, et need edasisi toiminguid ei segaks. 

Peale selle oli neil pähe tulnud geniaalne mõte katta kole seinaosa kiudtsementplaadiga. Kuna nii pikka plaati polnud võtta, pandi plaat seina kahes jaos, kinnitati kruvidega puitosa külge, silikooniti praod ning mina värvisin hiljem kogu seina ja korstnajala ahjuvärviga üle.

Enne korstna krohvimist tuli lahendada probleem, kuidas vabaneda "jonksust" korstna ülaosas. Selleks lõikas tädi Maie vahtplastilaadsest materjalist paraja tüki, kinnitas selle krohviseguga ning nurkade vormistamiseks sai kasutatud ka krohvialust võrku. Kui ventilatsiooniava sai üleliigsest krohvist vabastatud ning rest paigaldatud, pahteldas tädi Maie veel kogu korstna üle ning selleks päevaks nad lõpetasid. Minu hooleks jäid koristustööd, millest kõige suuremat peavalu tekitasid töö käigus seinaäärsesse prakku pudenenud krohvitükikesed.

Aga oma leidliku ema tütrena sain ma suurema osa neist kätte, olles harja ja tolmuimeja kõrval selleks kasutanud ka kruvikeerajat ning meigipintslit🤣

Järgmisel päeval tulid ema ja tädi kahekesi, et tuua ära lae katmiseks vajalik laminaadijupp, aga jäid siiski mulle appi põrandat korda tegema. Ülesvõetud laminaat ei tahtnud sugugi enam nii tihkelt tagasi minna kui enne, sestap kruvisime seinaäärsed paneelid poolviltu põrandasse kinni, et nad kogu kupatust vajudes tihendaksid. Igal juhul sai nüüd elamise hoopis tolmuvabamaks koristada.

Samal õhtul värvisin esimest korda ära korstnajala. Nurgavõrk paistis mõnest kohast pahtli alt välja, aga mis siis! Plötserdasin sinna lihtsalt värvi juurde. Paarist kohast polnud pahtel ka kuivanud, aga õnneks tegi seda järgmiseks õhtuks kui teist korda värvisin. Ka ahju ümbritsevad kuldsed tellised võõpasin valgeks, välja arvatud päris ahju keskelt, kuhu ulatumiseks oleksin pidanud ronima redelil kõrgemale kui mulle meeldinuks.

Kolmandal päeval laekus Seeniorehitajad OÜ täies koosseisus lage paigaldama. Mu julge ema ronis redelile ning võõpas ahju kohal need kivid üle, milleni mina polnud ulatunud ning Sam silikooneeris uue seinaosa praod ning kruvipead. 

Seejärel saeti laminaat parajaks, siis valmistati toed, seejärel liimiti tükid õigele kohale ning seati toed paigale. Madinat ja vaidlemist oli üksjagu, aga lõpuks avanes meile selline pilt:

 Järgmisel päeval võisin toed ära võtta. Värvisin kogu uue seinaosa kaks korda üle, lage ma ei puutunud: sellega tegelen, kui tumedam osa hakkab segama. Värvimise käigus avastasin, et rull pritsib mind ja pool tuba värviseks. Seetõttu jäin truuks vanale heale pintslimeetodile. Ka siin tegin avastuse: kõige ühtlasem jäi värvikiht risti-rästi pintslitõmmetega. Korsten sai vahvalt arhailise välimuse ning uue seina ebatäiust pidid varjama hakkama sinna riputatavad esemed.

Nüüd oli vaja veel uut kella, sest vana ajanäitaja riputusaas oli katki läinud ning inimene vajab ju ka vaheldust. Mul oli uue kella suhtes selge visioon, selle elluviimiseks viisin ema ja tädi ühel päeval Paldiski kaubamajja. Mu vaist ei petnud mind ning saingi üsna ideaalilähedase eksemplari omanikuks.

Sõbranna pakkus samal õhtul ka väga kena versiooni, mis ta üleliigseks oli jäänud. Eks näis, võibolla kaalun ka seda võimalust. 

Kella ja selle alla Mustika kalendri jaoks puuris kruviaugud krt 2, kes samas sai ka ülevaate meie uuest ahjust. 

Külmemaks ajaks peame ahju kõrvale hankima ka ühe viisaka haluhoidja, mõtlesin. Eelmistel aastatel oli puuvirn mahtunud ahju kõrvale seinanišši, mis nüüdseks oli tänu kipsplaadi eemaldamisele kadunud ajaloo prügikasti. Ahjuroobid-värgid olid rippunud eraldi asuva aluse küljes, mis logises ja koristamisel alati ette jäi ning tulehakatuseks kogusin paberiprahti kaanega plastist pesukorvi. Nüüd soovisin sepistatud puudealust, millel ahjuroop, hari ja kühvel küljes ripuvad. Pidin juba ühe paarisajaeurose Hiinas valmistatud eksemplari netipoest ära tellima, kui avastasin, et ühes Eesti sepikojas käsitsi tehtud alus K-Rautas sooduskupongi kasutamisel sama hinda maksab, eriti kui ise poodi järele nõustud minema. 

Panin tellimuse teele ning juba tunnikese pärast teatas sõnum, et võin oma sepisele järele tulla. Sellist operatiivsust ei osanud ma oodata ja olin vahepeal asunud aiatöid tegema. Muruniitmine jäi nüüd küll pooleli. Tegin ennast ülehelikiirusel linnakõlbulikuks ning sõitsin Tallinna poole, lootes, et tellitu ikka auto pakiruumi ära mahub.

K-Rauta e-poe väljastuspunkt asub nüüd täitsa eraldi kaupluse tagaküljel ja autoga saab peaaegu ukse ette sõita, tõdesin kohale jõudes kergendust tundes. Siis ei pea 10 kg kaaluva ja tassimist mittesoodustava kujuga sepisega möööda parklat koperdama. Isegi nüüd pidin vahepeal käsi puhkama ja abijõudu ei paistnud kuskilt. Et alus ilusti autosse mahuks, lasin tagumised istmed alla ning tõstsin, tõmbasin ja lükkasin, joostes luugi juurest mitu korda ukseni ja tagasi, kuni oma puudealuse autosse sain. Siis märkasin, et kogu drive-in'i personal jälgis mu tegevust oma kohvinurgast, kust avanes just minu parkimiskohale suurepärane vaade. Tsirkust ja leiba peavad inimesed saama, mõtlesin muiates kui enne autosse istumist neile lehvitasin.

Roobid-harjad-kühvlid olid aluse külge kiletatud, et ilmselt vältida igasugu intsidente varbaluudega ja kolisesid põrgulikult, nagu ma tagasiteele asudes mõistsin, aga talusin seda stoiliselt, kuni koju jõudsin. Kui olin uue mööblitüki tuppa tarinud ning kohale paigutanud, nägi ahjusein välja täpselt nii, nagu olin kujutlenud. Nüüd jääb üle ainult kütteperioodi oodata, et tehtud otsuste õigsuses veenduda.