Matsi tulemine. Osa 23

 

Nagu te võib-olla juba eelmisest postitusest lugesite, pidi Ahja moodulahi Mats meile tulema 15.juulil. Juba 2.juulil helistas mulle vastav asjapulk ning uuris, kas kõik on uue küttekeha tulekuks valmis ning et ega mul viimistluse küsimuses mingeid uusi ideid pole tekkinud. Kevadel olin küll seda meelt, et ahi võiks olla hallikat tooni, aga nüüd ma selles enam nii kindel ei olnud. Meistrimees rahustas mind, et nad võtavad värvi kaasa (sest selle eest olen ma nagunii juba maksnud) ning võime ka jooksvalt otsustada. Ühtlasi sain teada, et ahju toob eelneval reedel kohale DSV veoauto. Siis pole ahjuehitajatel esmaspäeval muud muret kui vura kohale ja hakka tööle😁

Tegelikult helistas autojuht juba neljapäeval ning uuris, et kas ta võiks õhtupoole mulle ahju ära tuua, aga kuna olin teel ema juurde, kellega seisis ees kalmistu külastamine onu sünniaastapäeva puhul, eeldasin ma, et jõuan tagasi liiga hilja. Seega leppisime autojuhiga kokku, et saadetis jõuab minuni reedel kella 13 ja 17 vahel.

Järgmisel päeval ajasin oma auto aegsasti suure värava eest ära ning veeretasin prügikastid (neid on meil 3, sest oleme eeskujulikud prügisorteerijad) teise kohta, et veoki võimalikult värava ligidale saaks ajada.

See mulle muidugi pähe ei tulnud, et 2 tonni kive on üsna võimatu üle muru või murule transportida, aga selle tegi kella 15 ajal saabunud autojuht mulle üsna ruttu selgeks. Otsustasime siis, et kärutame 3 euroalust koos ahjumoodulitega autost otse kivist aiateele rivvi, kuhu nad pidid esmaspäeva ootama jääma ning ma informeerisin sellest messengerigrupis viisakalt ka majanaabreid, paludes väravast välisukseni jõudmiseks paari päeva jooksul kasutada muru. 

Esimesed kaks alusetäit olid kergemad, kuid kui kolmanda lükkamiseks tahtsin krt 2 appi paluda, ei saanud ma temaga ühendust. Aga vanem blond naisterahvas võib alati abi paluda mõnelt mööduvalt heas toonuses meesterahvalt, nii ka seekord. Kolmekesi tirisime ka selle kõige raskema alusetäie ahjumooduleid kerge vaevaga õue peale.

Autojuht soovitas viimaste moodulite otsa kiletatud ahjuukse osad ööseks tuppa viia, et need öö varjus kellelgi saamahimu ei õhutaks, nagu ükskord olevat juhtunud. Seda ma kohe tema lahkumise järel tegingi. Nüüd polnud tõepoolest enam muud teha kui põnevusega esmaspäeva oodata.

Esmaspäeva hommikul viisin kõik asjad esikust ära, et töömehed saaksid vabalt liikuda. Juba enne kella 9 oli brigaad platsis. Mehed harutasid ahjumoodulite ümbert kile ära ning töö läks lahti. Esimese, põhjamooduli, paikasaamine võttis küll natuke aega, sest väike põrandaliistu nurk segas ülitäpselt sobivat plaati vajalikule kohale paigutamast, aga takistus sai kõrvaldatud ning edasi läks töö ludinal. Ilmselgelt on need mehed koos kümneid, kui mitte sadu ahje koos üles ehitanud, sest nad toimisid, nagu hästi kokku harjutanud orkester.

Pealtvaatamise käigus tuli mul ka paar otsust teha, näiteks, kuhu tuleb siiber või tahmaluuk. Ahju värvi valisin kataloogist eelnevalt otsustatud tumehalli asemel heleda Höyry (eesti keeles aur) tooni kasuks.

Korstnasse sisse mineva toru ehk slepe paigaldamisel selgus, et tavaline kipsplaat 10cm ulatuses seda toru ümbritseda ei tohigi, seepärast eemaldati sealt ruudukujuline tükk, kuhu hiljem saaks paigaldada tulekindla plaadi. Kes seda tegema peaks, jäi esialgu selgusetuks.

Lõunaks oli pool ahju igal juhul valmis ning brigaad otsustas kaasavõetud lõunasööki nautida õues pingil. Kuna aga see juba niigi tudisevatel jalgadel seisis, andis ta lõplikult alla ning vajus meeste all kokku. Peale ehmatusest taastumist ja suurt naerupahvakut juhatasin mehed keldriesisele terrassile, kus nad korralikult laua taga istudes keha said kinnitada. Pingiga tegelen siis kui rohkem aega on. Mehed soovitasid pingile ka paremat asukohta, mille peale ma ise tulnud polekski.

Hoolimata igasuguste ahjuosade kohandamisele kulunud ajale saadi ahju keha pisut peale kella 17 valmis. Viimane, nn katuseplaat, mis oli kõige raskem ja mis oli vaja tellingute otsas turnides õigesse kohta asetada, sai ühendatud jõududega samuti paika ning nüüd jäi üle vaid järgmisel päeval tehtavat viimistlust oodata.

Järgmisel päeval laekuski üks meestest ja hakkas kohe magamistoa pool tegutsema. Asja uurima minnes nägin, et ta tegeles just slepe korda tegemisega. Tulemus jäi väga ilus, nagu oleks ahi sellisena juba aegade algusest siin seisnud.

Lõpuks sai meistrimees krohvima hakata. Kuna esimese kihi alla tuli paigaldada veel võrk, võttis ka see oma aja. Kogu krohvitöö sai valmis alles kella kümne paiku õhtul ning kukkus välja superhästi. Seda ma ka talle ütlesin. 

Kahjuks oli ahjuuks ja igasugused luugid ikka alles pakendites. Selgus, et lõpliku valmimise aeg on teadmata, sest sedagi härrat ootas järgmisel päeval ees juba teine objekt. Samuti pidi krohv enne värvimist kuivama.Ta soovitas mul firmasse helistada et selgust saada.

Pärast seda kui töövahendid olid kokku pakitud ning põrand tolmuimejaga puhtaks imetud ning töömees rohkete tänusõnade saatel minema vuras, otsustasin, et las ahi jääb selliseks, nagu ta peale antiikkrohviga katmist välja nägi, sest toon on suhteliselt sarnane elutoa seinatooniga. Tegelikult tuleb kuivamise käigus esile lubatud antiikvalge toon, aga meie väikeses korteris annabki hele ahi avarama efekti.

Otsustasin järgmisel hommikul helistada või kirjutada ning uurida, kas keegi saab tulla luuke-uksi ette panema ning värvi mulle tuua, sest ahju ümbritseva telliseseina võin ka ise heledaks võõbata. Tunnike peale meili saatmist helistaski paigaldusfirma esindaja ning pakkus, et peenhäälestust saaks tulla tegema kolmanda päeva õhtul. Meil pidi aga toimuma kolleegidega väike istumine, seepärast lükkasime kohtumise järgmisse pärastlõunasse.

Ka viimaseid detaile tuli paigaldama sama mees, kes krohvis. Ta toimetas ahju kallal tempokalt ning tunni ajaga oli ahi kasutusvalmis. Mul tuli veel viimane otsus teha: kuhu poole soovin ahjuukse käepidet. 

Teenus hõlmab ka proovikütmist. Ajas küll pisut suitsu sisse, aga seda teevad ka sisseköetud ahjud kui suvel päikeselise ilmaga kütta proovida. Pealegi pidi ahi veel kuivama.

Ja oligi aeg allkirjastada tööde üleandmise-vastuvõtuakt, mis on ühtlasi garantiidokument, kus on kirjas, mis kuulub ja mis mitte garantii alla. Formaalsused tehtud, võiski meie ahjuprojekti lõpetatuks lugeda. Klõpsisin veel mõned pildid, mida mehele saata ning sõbrannadele näidata, sest tean, et mõnel neist seisab sama projekt ees. Mina aga olen õnnelik, et saame rahuliku südamega talvele vastu minna.