Kuidas saada uus köögimööbel? Osa 6
Alumine osa oli muidu küll igati praktiline; pliidiplaadi all oli kolm mahukat sahtlit ning kõrgemale tõstetud ahju all oli samuti sahtel küpsetusplaatidele, kuid ahju peal oli jällegi suur tühi ruum, kuhu kippus kogunema igasugu kribu-krabu. Nurgakapist asjade kätte saamiseks tuli poolest kehast saati kappi pugeda, sest nurk oli ilma ukseta. Kirsiks tordil olid tumepruunist laminaadist tööpind ning tagasein, kust iga viimane kui pritse sulle etteheitvalt vastu siras. Pealegi on mulle igasugune pruun värv vastunäidustatud nii riietuses kui mööblil. Kui just pole tegemist antiigiga. Nõukaaja pärand. Kes teab, see teab, ülejäänud küsigu vanaemadelt järele.
Igal juhul tuleb tellida uus köögimööbel, jõudsime Erkiga arusaamisele. Takistuseks oli aga, nagu paljudel teistelgi, rahaliste vahendite piiratus. Pidasime plaani isegi remondilaenu võtta kui tekkis võimalus II pensionisambasse kogunenud finantsidele ligi saada. Kuna meie sünniaastaga inimestele polnud omal ajal II sambaga liitumine isegi kohustuslik, ei jää me pensionile jäädes ilmselt päris nälga, lohutasime üksteist kui 2021. aasta kevade hakul avaldusi täitsime.
Septembri alguses oligi päris korralik summa meie kontodel olemas, aga mööbli tellimisega hakkasin juba suvel tegelema, sest järjekorrad olid mitu kuud. IKEAst me mööblit tellida ei tahtnud ega osanudki.
Õnneks töötab ühe mu endise kolleegi abikaasa ühes Eesti mööblifirmas ning tuttavatega on ikka parem asju ajada, mõtlesin kui kolleegi numbrit valisin. Rääkisin talle oma mure ära ning lasin Erkil köögi üle mõõta. Selgus, et meil on ikka ekstra pisike köök: 235x215 cm. Selle peale kolleegi mees küll ohkas, aga lubas järgmisel päeval täiendavateks mõõtmisteks ning kokkulepete sõlmimiseks kella viieks peale lõunat kohal olla.
Meie käisime järgmisel päeval aianduspoodides ja puukoolides vajalikku rohematerjali kogumas, mistõttu jõudsime koju kaunikesti väsinute ja roidunutena. Tegime kiire lõuna ja viskasime "korraks" pikali. Mõtlesin enne meistrimehe tulekut nõud ära pesta ning köögis pisut korda luua, aga läks, nagu alati. Ehk siis tegime silmad lahti hetk enne koputust uksele.
Õnneks ei teinud A nõudekuhjast kraanikausis suurt numbrit, aga mul oli ikkagi piinlik.
Konsultatsiooni tulemusena sai paika pandud, et meie uus köögimööbel tuleb maast laeni, ühtegi lahtist riiulit ei tule, et üldpilt ei saaks liiga kirju; prügi jaoks tuleb sahtel ja 2 anumaga sorteerija, kraanikauss liigub pisut ahju poole, et suurendada ülinappi tööpinda ning külmkapp ja õhupuhasti tulevad integreeritavad, aga pesumasin jääb eraldiseisvaks. Alumisse kapiritta pidi mahtuma ka kitsas cargoriiul õli- ja äädikapudelitele ning nurgakappi pidi tulema "karussell". Kappide, tööpinna ja tagaseina viimistluse valimiseks pidime minema salongi kohale.
Paari päeva pärast läksime salongi, kus valisime mööblile kulutatud valge männi spooni, et sobiks maja soliidse eaga; tööpinnaks halli betooni, millelt plekid eriti välja ei paista ning tagaseinaks valis Erki kappidega üsna sarnase valge kulutatud laudise imitatsiooni. Et kui hele, siis hele. Kalkulatsioon oli kappidele ette näinud 13-euroseid pikemaid käepidemeid, millised on iga teise köögimööbli küljes, aga mina tahtsin vana metalli värvi poolkuu-kujulisi. Salongis olidki need olemas ning maksid 3.40 tükk! Kokkuhoid missugune! Karussellist nurgakapis loobusime, sest riiulid tundusid palju mahukamad.
Mööbli saabumise ajaks määrati oktoobri algus. Enne seda pidime köögi vanast mööblist lagedaks tegema. Müüsime kohalikele maha nii vana pliidiplaadi kui päevinäinud külmiku; isegi kogemata müügifotole jäänud kohvimasin läks kaubaks. Alumine kapirida osutus soovijatele vales mõõdus olevaks, nii see koos ülejäänud mööbliga keldrisse rändaski. Igal juhul oli köök neljapäeva õhtuks eeskujulikult tühi. Meie sõitsime ööseks Riiga, et varahommikul minipuhkuseks minu unistuste sihtkohta Dublinisse startida. Mööblipaigaldajad pidid tulema esmaspäeva hommikul ning teisipäeva õhtuks pidi mööbel paigas olema.
Järgmisest esmaspäevast hakati lennureisijatelt nõudma koroonadeklaratsioone, aga Riia lennujaam otsustas, et reedest ja nii me Dublinisse ei jõudnudki, sest selleks ajaks kui meil dokumendid täidetud ja kinnitused käes olid, näitas lennuk juba sabaotsa. Et kodus valitses suhteline kaos ning külmkapi puudumise tõttu oli ka toitlustamine raskendatud, imetlesime Book of Kellsi asemel Trinity kolledži raamatukogus hoopis Kubija hotelli õues Võrumaa imekaunist sügisest loodust.
Töömehed olid professionaalsed ning teisipäeval töölt tulles nägin juba õuest läbi köögiakna, et töö on lõpetatud. Kuid mis imelikud käepidemed kappidel küljes olid? Tuppa jõudes selgus, et käepidemed olid õiged, aga ustele pikkupidi ette kruvitud, et uksi mugavam avada oleks. Sahtlitel olid pidemed õigetpidi. Algul oli imelik ja mõtlesin kõik samapidi keerata, aga hiljem leppisin, siis harjusin ja nüüd arvan, et nii on isegi mugavam.
Paar päeva võtsid veel kraanikausi ja õhupuhastaja ning seinakontaktide ühendamine, aga kappide sisustamisega sain kohe algust teha. Küll on hea kui on ruumi asju paigutada!
Vana mööbliga ei mahtunud kööki sööginurk ning me sõime põhiliselt elutoas. Nüüd aga mahub kööki ka pisike söögilaud koos kahe tooliga, mis ma kõik oma töntsakate käekestega ise kokku kruvisin, sest Erki oli taas sõidus ja selleks ajaks oli Evi ka juba välja kolinud. Aga see on juba sootuks teine lugu. I-le paneb täpi ühe mu endise õpilase maalitud akrüülmaal, mis mul kunagi endale õnnestus napsata.
Comments
Post a Comment