Miks on puukuur vaja ehitada nii suur kui saab? Osa 7
Sügisel tekkis taas päevakorda uue kuuri personaalküsimus. Meil on Kosel ehitusmaterjalide outlet kauplus ning suvel oli seal saadaval soodushinnaga puude varjualune. Kolme boksiga. Aga kes siis suvel rege rautab! Kui sügisel uuesti vaatasin, oli sama ehitise hind kerkinud kahekordseks ning selle raha eest tundus ta olevat liiga kipakas, pealegi oleks keegi pidanud sellele vundamendi valama ning ta ka ise kokku kruvima. Kuna meil ehitusmehi majas pole, otsustasime krt 3ga, et pöördume tema tuttava ehitaja poole ning uurime, millise summa eest ta on nõus ise meile kuuri ehitama. Saime ruttu täitsa normaalse pakkumise, aga kuna krt 2-l ühtegi küttekollet pole ja krt 1 oli käpp nii kaua kui osamaksu küsima hakkasime, otsustasime, et siis on see kahe korteri kuur ning kolmandasse boksi teeme istumisala.
Järgmiseks tuli lahendada kuuri asukoha probleem. Kas ehitada see vanale kohale, näoga maja poole? Või jõe kaldale? Tegelikult otsustasime lõpuks, et kuur tuleb näoga jõe poole ning tagasein märgib ühtlasi meie õueala piiri. Ehitajale andsime ette joonise, milline oli ehituspoe variant ning ütlesime, et tehku sarnane.
Valmis kuur tuli siiski suurem ja kõrgem kui meie arvasime, sest ehitaja tegi selle nii pind- kui ruumalalt maksimaalsete lubatud mõõtude järgi . Mõtlesime küll, et oleksime ikka vähemalt kõrguse pidanud ette andma, aga mis tehtud, see tehtud. Ju see siis millekski hea on.
See hea ei lasknud ennast kaua oodata. Mõned nädalad peale kuuri valmimist tuhises korralik äikesetorm üle Eesti ning kukutas pool ühest jõeäärsest vanast pajust napilt meie majast mööda õue peale. Mille peale kirjutasin kohe valla keskkonnaspetsialistile, et tulgu ja näidaku, millised jõe ääres maja poole viltu kasvavad puud me tohime maha võtta. Tema vastas, et võtku me maha kõik, mis meie meelest mahavõtmist vajavad. Ei tulnud isegi vaatama.
Igaks juhuks jätsin lubakirja e-postkasti alles ning me asusime arboristiotsinguile. Nendel spetsialistidel aga on käed-jalad alati tööd täis, seega leidis krt 3 alles mitme nädala pärast mehe, kellel oli aega tulla meie puid maha saagima.
Nädalavahetusel enne puusaagimisesmaspäeva käisime Erkiga Lõuna-Eestis külastamas sugulasi ning süütamas küünlaid esivanemate kalmudel. Ka tollel laupäeval räsis Põhja-Eestit korralik maru.
Kui pühapäeva pärastlõunal koju jõudsime, oli esimene mõte maja poole vaadates: kuidagi lage on. Pealegi seisid õue peal murelike nägudega krt 2 ja krt 3. Viimane oli vist ka alles kuskilt naasnud. Tulin autost välja ja hüüdsin optimistlikult: "Noh, mis värk on?". Krt 2 vastas, et kehv lugu, torm oli. Vajusime näost ära ning tõttasime kõik krt 2 kutsel tagaaeda tormikahjusid üle vaatama. Ja mis me nägime! Kõik ohtlikud puud olid maja juures korralikus riidas ning mitu eraldi oksahunnikut andis mõista, et siin oli ikka inimkäsi mängus olnud. Krt 2 nägu oli nalja täis meile visatud vembu õnnestumisest ja ta seletas, et kuna sõber rentis oma kinnistult suurte puude eemaldamiseks vajaliku atribuutika ning pidi selle alles järgmisel päeval tagastama, kutsus krt 2 ta ka meie puudega tegelema.
Heakene küll, aga see virn pidi kuidagi ka halgudeks saama. Nüüd oli kasu krt 3 tutvusest mehega, kes rentis välja halumasinat. Just enne esimest lund saime masina ning saagisime ja ladustasime uude kuuri esimese pool boksitäit küttematerjali. Kahjuks on sel masinal piir, kui paksud palgid sellest läbi mahuvad, seega jäi suurem osa lume alla ootama kevadet ja häid mõtteid.
Kogu virna suutsime kuuri alla toimetada alles aasta pärast sügisel kui tuttava arboristi isa oli kogu virna pakkudeks saaginud ning Erki musklid olid puulõhkumisest korralikult paisunud.
Minu osa selles loos oli kuuripõranda täitmine naabrinaise käest saadud killustikuga ning puude ladumine, millele nüüd juba Tallinnas täiskasvanuelu nautiv Evi oma vabadel päevadel kõvasti kaasa aitas.
Aega läks, aga laotud need puud said ning nüüd oli selge, miks meil nii suurt kuuri vaja oli. Ja istumisnurga jaoks peame uue koha vaatama, sest kuur on puid triiki täis.
Comments
Post a Comment