Kodu ilma kassita on lihtsalt maja. Osa 10

Meil on kogu aeg kassid olnud. Viimane kiisu, Mõmm, läks taevasse hiiri püüdma aasta enne meie Jotti kolimist.

Olles paar kuud siin elanud, sigines meie vestlustesse üha rohkem kassiteema. Alati oleme pakkunud kodu mõnele hüljatud kiisule. Ka seekord sirvisime just nendega tegelevate MTÜ-de lehekülgi.

Veebruaris 2021 jäi Erkile ühelt leheküljelt silma musta värvi karvakera nimega Pipar. Leppisime kohtumise kokku ning läksime koos Eviga kassituppa uurimisretkele. 

Pipar ei võtnud toru ja sama ükskõikseks jäid meie suhtes ka teised mustad kiisud, kes sel hetkel kassitoas resideerusid. See-eest koputas hoopis üks punane kassihärra käpaga Evi õlale ning lasi meil ennast ka lõua alt sügada. Noorsandi nimi oli kasukavärvile vastavalt Ingver. Kassitoa töötaja küsis, kas oleme otsusele jõudnud. Meie olime ning Ingver, sõpradele Ginger, koliski meile.

Kodus selgus, et Ginger pole eriline sülekass: käis, kus tahtis, pai teha ei lasknud, aga inimesed pidid ikka vaateväljas olema. Kõige suurem probleem oli see, et ta üritas igal võimalusel vehkat teha, ja lõpuks, ühel kevadisel pärastlõunal kui avasin töölt tulles ukse, tal see ka minu jalgade vahelt läbi põigeldes õnnestus. Otsisime teda küll, aga asjata.

Ajasime siis detsembrini ilma koduloomata läbi, aga ühel hommikul tõmbas mu tähelepanu kuulutus, kus räägiti Bambinast, kelle oli kiisupojana leidnud hoiukodu perenaisega metsas jalutuskäigul olnud koer. Kiisu pidavat olema väga pelglik, ent otsivat inimese lähedust.

Kirjutasin MTÜ-le taotluse ning enne jõule tõime halli karvakera koju. Lootus Ginger üles leida oli kahanenud nullilähedaseks.

Kohe koju jõudes teatas uus pereliige, et tema nimi on MiuMiu, mitte Bambina ja nii kutsume teda tänaseni. MiuMiu lasi mitu kuud ainult lühiajaliselt ennast silitada, aga mängida talle meeldis. Nii me siis suhtlesime distantsilt: mina diivanil ja tema trepil, vahel ka ligemal.

2022.aasta alguses kui olime ehituspoes rätikukuivatusredelit ostmas, helistati mulle ühest loomakliinikust ja öeldi, et Ginger on nende juures ja nad leidsid mind kiibi järgi üles. Lubasime kiisule tunni aja pärast järele minna ning kiirustasime lemmikloomapoodi teise liivakasti ning täiendavate toiduvarude järele. Kui kaks kassi, siis kaks kassi, arutasime.

Teel kliinikusse helistas mulle proua, kes oli Gingeri kliinikusse viinud. Selgus, et kiisu oli koos tema kassiga ühel külmal novembriõhtul tuppa tulnud ning nad olevat nüüd, nagu sukk ja saabas. Proua viinud oma kassi vaktsineerima ning võtnud Gingeri tervise kontrollimiseks kaasa. Muidugi uuriti ka kiibi olemasolu ning loomakliinik võttis omaniku, st minuga, ühendust.

Proua küsis, kas me ei tahaks Gingerit tema juurde edasi jätta. Miks siis looma traumeerida kui ta endale juba sobivama kodu ja sõbragi leidnud on! Võtsin kodunt Gingeri passi ning viisime ta meiega samas alevikus elava proua ja  sõbrakese juurde tagasi. Edasiste probleemide vältimiseks lasime ka lemmikloomaregistris omaniku ära muuta. Nüüd elab Bailey, vana nimega Ingver, meist vähem kui kilomeetri kaugusel ning on rahul ja õnnelik.

Siiski ei andnud mõte kahest kassist nüüd meile enam rahu. Erki ütles, et oleks tore üks kiisu ka titest peale ise üles kasvatada. Ta tunnistas, et sooviks võtta Maine cooni tõugu kassi. Et need olevat väga kodule lojaalsed ja pisut justkui koera iseloomuga. Ja näevad välja, nagu ilvesed. Isased võivad kaaluda üle 10 kg ning olla ninast sabaotsani üle meetri pikad. Mina olin nõus. Mõtlesin, et võibolla muutub ka MiuMiu omasuguse seltsis suhtlusaltimaks.

Leidsimegi kasvataja, kellel oli pesakond, kes said uutesse kodudusse minna pisut enne meie 15. pulma-aastapäeva. Käisime kiisusid vaatamas, nägime ka beebide vanemaid. Armusime sellesse tõugu silmapilkselt. Broneerisime endale poisi, kelle ametlik nimi on Aurorarich Denzel. Nagu tõukoerte puhulgi, võib uus omanik kiisule hoopis teistsuguse nime panna, aga Denzeliga tundus sobivat Enzo. Pealegi oli Enzo autotootja Ferrari eesnimi, teadis Erki, kes on suur Ferraride fänn.

Märtsis siis tõimegi uue pereliikme koju. Ehkki algul oli MiuMiu umbusklik selle uue olevuse suhtes, kes sõi ainult verist kanamaksa, tormas mööda maja ringi, nagu Duracelli jänes ning tahtis kogu aeg temaga suhelda, on kiisud nüüd samuti suurimad sõbrad: söövad üksteise kausist, magavad koos diivanil või meie voodis ning isegi jagavad liivakasti.

Pelglikust Miu-preilist on saanud minu tõeline sülekass. Arvan, et Enzo mängib sellises muutumises võtmerolli, sest sülle Enzo Miud segama ei tule. Teiste inimestega Miu veel nii familiaarne ei ole, ehkki ei jookse enam külaliste eest ülakorrusele peitu, nagu enne Enzo tulemist.

Ning hoolimata oma taltsutamatust loomusest poeb Miust kaks korda suurem Enzogi vahel sülle, surub pea mulle vastu rinda ja ohkab õndsalt. Kõht täis, ase soe ning ilus tibi veel mänguseltsilisekski. Mis sa hing veel elult tahad!