Kõige tolmusem töö üldse Osa 22

 Paar aastat tagasi ütles korstnapühkija, et meie ahi võib vastu pidada kuus aastat. Või ühe. Igal juhul soovitas ta hakata mõtlema uue ahju peale.

Nüüd, 2 aastat hiljem, jälginud murelikult üha rohkem murenevat ahju siseseina, otsustasime, et võtame uue ahju tegemise ette suvel. Sest vana ahi tuleb enne ära lõhkuda ning seda on parem teha soojal ajal. Pealegi käis kevadel teine korstnapühkija, kes tegi kindlaks, et korsten asub kipsiseina taga, mis on keelatud ja tuleohtlik.

Võtsin hinnapakkumised ning meie valik langes Ahja moodulahjule Mats, mis laotakse üles kahe päevaga ning milles saab põletada kuni poolemeetriseid halge. Pealegi näeb see ilus välja ning on Eesti firma toode. Muidugi pole meil sellist raha, et ahi korraga välja osta, sestap tegin raske otsuse vormistada LHV järelmaks. 4 aasta peale. Kuna meil mõlemal Erkiga on sel aastal juubel, palusime vanematel kingituseks toetada ahju tagasimaksu fondi.

Kuidas ja kes peaks aga vana ahju lammutama? Me kumbki pole ehituses mingid spetsialistid. Õnneks soostus meid aitama Ken, kes on meil ennegi abiks käinud ning nüüd, peale kooli lõpetamist, ka diplomeeritud ehitaja.

 Esialgu leppisime lammutuse kokku 30.juuniks, aga siis oleks jäänud lammutussodi ootama, kuni Erki järgmisel korral sõidust tuleb, sest mina autokäruga sõita ei julge. Lõpuks juhtus nii, et Erkil algas puhkus juba juunis, seepärast kutsusime Keni lammutama juba nädal enne jaanipäeva, et Erki saaks lammutusjäätmete veoga tegeleda siis kui mina õpilastega Rootsi kruiisil mõnulen.

Kuidas aga elamist suurema tolmu alla mattumisest päästa? Õnneks on ehituspoodides just sellisteks juhtudeks olemas kleepservaga kiled. Õhtul enne suure lammutuse päeva tarisime kõik lahtised asjad, maalid ja muud vidinad ülemise korruse tuppa ja otsustasime trepiaugu kinni kiletada-teipida. Samuti riputasime kilekardinad köögi ja magamistoa voodi ette. Nimelt asub ahi just elu-ja magamistoa-vahelises seinas, mistõttu polnudki muud varianti.

Tõime Keni autoga kohale ja suur lammutustöö algas. Ahi oli nii pude, et kivide tervelt kättesaamisega mingit probleemi ei tekkinud: niikui Ken vasaraga koputas, sai neid kergelt murdes eemaldada.

Ega me isegi käed rüpes passinud: mina tekitasin kividest parajad virnakesed, mis Erki õue peale maha laotatud koormakattele ladus. Krohvisodi sai aiakäruga sinnasamma kärutatud ning 5 tunni pärast haigutas seinas suur auk. Kuna päev oli veel noor, otsustasime kipsseina alt korstna ka üles otsida. Leidsimegi. Aga sein oli nüüd selline, et niisama seda jätta ei saa, seepärast lubas Ken järgmisel päeval krohvima tulla.

Minul oli järgmisel hommikul Kose kirikus kooriga esinemine, aga kuna pool elamist asus ajutiselt 2.korrusel, pidin seal ennast esinduslikuks tegema. Erki viis mind Kosele ning läks sealt Keni järele.

Kui sõbranna Signe oli mind koju toonud, selgus, et kutid olid jõudnud täpselt nii kaugele, et võis krohvima hakata. Et kipsseina kinni hoidnud latte paremini kätte saada, olid nad mõne paani laminaati põrandalt üles võtnud. Nende all oli veel üks laminaat ja selle alt paistis veel üks põrand. Huh, vähemalt polnud keegi sinna vahele soome pappi vms tobedust pannud, mõtlesin. Ja veendusin üha enam, et laminaadid tuleb üles kakkuda ning laudpõranda olemasolul see ära puhastada ja õlitada. Aga esialgu tuli muidugi tegeleda lammutusjääkide utiliseerimisega.

Kui mina Rootsi kruiisilt tulin, oli Erki jõudnud terved tellised maja taha riita laduda. Ülejäänud ehitusprügini polnud ta veel jõudnudki. Järgmisel hommikul tõime autokäru ning transportisime kogu modru sinna sisse. Vurasime raske laadungiga Rapla jäätmejaama poole, ise palvetades, et haagiserattad koormale ikka vastu peaksid. Pidasidki.

Prügilas ütles Erki vastuvõtjale, et meil on lammutuspraht ning manööverdasime ennast suure konteineri juurde. Olime umbes kolmandiku katkistest tellistest juba sinna sisse loopinud, kui sama mees tuli ja ütles, et oleksime need pidanud hoopis teise kuhja viskama. Ja et telliseid saab tasuta ära anda. Mis siis ikka sõitsime uuesti kaalu peale ja loopisime ülejäänud õigesse hunnikusse, aga meie valearvestus läks meile maksma 130 eurot. Kooliraha tuleb ju maksta!

Lõpuks oli meie ahjulammutusprojekt edukalt lõpule jõudnud. Nüüd jääb ainult oodata 15.juulit, mil meistrid tulevad uut ahju üles seadma.