Kuidas ma õmblema õppisin. Noh, peaaegu...🙃 Osa 12

Nendele, kes armastavad näpud mullaseks teha või kellel on palju õueprojekte tarvis ellu viia, on talv parajaks katsumuseks. Eriti kui pole selline planeerja-tüüp, vaid tegutsed põhimõttel mõeldud-tehtud. Nagu mina.

2022.aasta sügise viimaseks projektiks jäi killustikust aiatee rajamine, et porisel ajal kuiva jalaga küttepuude juurde pääseks. Üsna kohe kui tee valmis sai, tuli lumi maha ning läks külmaks.

Jõuludeni oli veel kuidagi talutav, sest koolis oli igasugu tegemisi; siis tuli advendiaeg tulukeste riputamise ja jõululaatadega, aga jaanuar on minu jaoks talveune kuu. Kui tööl käimine välja arvata, ei oska ma oma üksildaste õhtutega midagi ette võtta, eriti kui Erki sõidus on. Ja tavaliselt on. 

Eelmisel sügisel kutsuti mind kirikukoori laulma, seega said esmaspäevaõhtud sisustatud, aga ülejäänud nädal?

Siinkohal pean ütlema, et meil Jotis tegutseb üks huvitav asutus, Kosejõe Käsitöökool, mille eestvedajate Heidi ja Margitiga olin juba esimesel siinelamise aastal tuttavaks saanud, aga milles toimuv tundus minusugusele siidikäpale liiga keeruline ja kauge.

Jõulude paiku ilmus aga näoraamatusse kuulutus, et selles koolis alustab jaanuarist õmblusring, mille jooksul õmblevad kõik osalejad endale seeliku. Et kui see valmis, on ilmselt ka õmblemine nii selge, et järgmisi rõivaesemeid võid juba lõdva randmega ise kokku vuristada.

Algul ei arvanud ma sellest kuulutusest midagi, aga kuidagi läks nii, et kurtsin Heidile tuttavate õmblejate vähesuse üle, kes mu hulle olemasolevate rõivaste tuunimise ideid teostama ruttaksid. Heidi ütles selle peale, et tule kursusele, siis pole sul vajagi kedagi otsida. Et kui õiged võtted käes ja nipid selged, saad ise õmblusmasina taga hullu panna, nagu soovid. Lubasingi kohale minna ja esialgu vaadata.

Esimesel kokkusaamisel selgus, et õpetaja Karin oli arvestanud sellega, et õpetab meid seeliku põhilõiget konstrueerima, seejärel õmblevad kõik endale lihtsa sirge seeliku ja hiljem saab igaüks teha sellise, nagu soovib. Sellise asjakorralduse lõi aga segi asjaolu, et enamusel oli seeliku idee juba olemas ja vähemalt pooltel polnud selleks tavaline sirge seelik. Kuna materjal maksab vähemalt sama palju kui valmisseelik poes, andis Karin osaliselt alla. Seeliku põhilõike pidime sellegipoolest tegema, et aimu saada mõõtude võtmisest, sissevõtuvoltide asukohast lõikel ja muudest nüanssidest, mille vääramatuks osaks oli matemaatiliste tehete sooritamine, täpsete joonte tõmbamine ja muud silma, aju ja käte koostööd nõudvad operatsioonid.

Minul, kellel 2+2 võrdub vähemalt 5,2 ja kes on ka joonlauaga võimeline murdlaineid joonistama, jooksis muidugi juhe kõige selle peale kokku. Ilma abivalmis Heidita poleks ma seda põhilõiget iialgi valmis saanud.

 

Koduseks ülesandeks jäi meil hankida seeliku kangas, aga ka käärid, mõõdulindid, nööpnõelad jm pudi-padi, mida õmblemise juures vaja läheb ja mida saavat kas kanga-või õmblustarvete poest, millest parimad asuvat Tartu maanteel.

Kuna olin just ETVst vaadanud sarja "Anne,e-ga lõpus" ja olen ka selle aluseks olevat raamatut lugenud, tuli mul pähe, et võiksin õmmelda valmis 19.sajandi moest inspireeritud pika ja laia seeliku. Karin küsis, kas soovin siis ratasklošši ning teatas, et selle jaoks kulub 4,5 m pooleteise meetri laiust kangast.

Sel esimesel õhtul koju minnes kahtlesin ma ikka väga, kas sellest projektist asja saab ja kas ma järgmisel neljapäeval üldse ringi lähen. Ilmselt seepärast lükkasin ka kangapoe külastust nii kaua edasi kui sain. Siiski võtsin kolmapäeval pärast tööd selle käigu ette ning läksin Tartu maanteele. 

Seda parimat poodi ma üles ei leidnudki, seepärast sisenesin sellesse, mille leidsin. Esimesena köitis mu pilku halli-ja roosaruuduline kaalukanga tükk. Kangast tundus päris palju olevat, aga müüja teatas peale mõõtmist, et seda on 3,2 meetrit. Soovitud seeliku jaoks oli seda vähe, aga mul võttis peas kuju idee, et teeks seeliku ühevärvilise halli ja paneks sellele alla ruudulise volangi. Leidsingi sobiva halli riide, mis hoolimata minu püüdest seda mudimisega ära kortsutada, oma sileduse laitmatult säilitas. Kortsumatus on kangal üks parimaid omadusi. Seega lasin 4,5 meetrit välja mõõta.

Kangad kotis, suundusin õmblustarvikute manu. Soetasin endale käärid, seeliku luku ja õmblus- ning nööpnõelad. Müüja pakkus rõõmsavärviliste mummudega nööpnõelu, aga Karin oli öelnud, et tavaliste silmuspeadega on paremad. Need ostsingi. Muidugi unustasin osta mõõdulindi, seebi lõigete joonistamiseks ning õmbluste harutaja. Lekaale selles poes polnudki.

Nüüd oli algus tehtud ning kui järgmises tunnis sai kangas mingi mulle seniajani tundmatu süsteemi järgi kokku volditud ja seelik ilma igasugu lõiketa välja lõigatud, hakkas mullegi tunduma, et ühel hetkel saabki rõivas valmis. Samas tunnis sain tehtud ka oma esimesed kaks täiesti sirget õmblust ning välja lõigatud ruudulised tükid, millest pidi tulema 15-meetrine volang.

Vahepeal käisin õmblemas ema juures ja oma kooli tehnoloogiaklassis. Käsitööõpetaja Annika näitas nippi, kuidas sissepressitud jooni mööda saab satsi alläärt palistada nii, et ei pea traageldama. Kuna 15-meetrisele kangaribale oli vaja pressida kaks joont, võttis mul nende triikimine aega 2,5 tundi🤣. Teine 2 tundi võttis kahe krookniidi õmblemine satsi ülaserva.

Ning siis algas krookimine. 15 m kangast oli vaja krookida 6 meetri peale. Muidugi oli krookniiti sisse ajades õmblusmasinal pool tühjaks saanud. Seega ei olnud krookniit ühes tükis ja ma krookisin sektsioonide kaupa- ühest õmblusest teiseni. Kokku 10 sektsiooni. Ettevaatusest hoolimata läks ühe sektsiooni krookniit katki. Sellega pöördusin ema poole, kes vanakooli õmblejana selle osa käsitsi parajaks krousis. Lõpuks selgus, et olin liiga hoogu sattunud: seeliku alläär on pikem kui volang. Kuna tegu on ratasklošš-seelikuga, arvas ema, et lihtsam on seelikut satsi järgi korrigeerida kui kogu krookvärgendus lahti harutada. 

Tahtsin seeliku kindlasti EV 105. aastapäeva aktusele selga panna, seepärast jätsin korrigeerimistöö ema teha. Pealegi poleks ta nagunii mul enda masinaga õmmelda lasknud. Aga õmbluste servad tegin ise Annika klassis overlok-masinaga. Vastu ootusi läks see üsna libedalt. Olin kuulnud, et overlok lõikab kergesti kangale augu sisse kui ettevaatlik ei ole. Mul läks ka ühest kohast valesti, aga auku ei tulnud. Pidin selle jupi vaid üles harutama ja uuesti õmblema.

Esmaspäeva õhtuks oli seelik valmis ja neljapäeval saingi koolis oma vastse meisriteosega eputada. Iseasi, et algselt selle seeliku jaoks soetatud pluus oli vale lõikega ja et sellise seeliku mahutamine tänapäevasse"tõlda" vajab üksjagu nuputamist. Õnneks oli mul ülaosa jaoks plaan B olemas ning autoga tööle sõitsin, seelikuvoldid süles hunnikus.

Kokkuvõtteks võin öelda, et miski pole võimatu, kui ennast kätte võtta. Ja kui on nii hea võrgustik. Kniks ja kraaps kõigile, kes siin ennast ära tundsid!💖