Meie kodu seinte kunstipärane elu. Osa 11

Meie kodu seinad on värvitud heleda, neutraalse värviga. See annab võimaluse seal erinevaid pilte, fotosid ja muid nipstükke eksponeerida. Suvaliselt soetatud taieseid siit ei leia, igal on oma lugu. Samas leiab meie seintelt nii originaalteoseid, reprosid, meile olulisi fotosid kui viimasel ajal maha tehtud ingliskeelseid motivatsioonipostreid. Isegi ühe nn sisustuspildi.

Sisenedes peatub silm esmalt George Dunlopi maali "Sun and moon flowers" reprol, mille leidsime Luige vanavaralaadalt paar aastat tagasi. Meie eelmisel elamisel puudusid põhjakaares aknad ning see leid tekitas just vajaliku aktsendi. Pealegi intrigeerisid mind nii taiese pealkiri ja värvigamma kui viktoriaanlikule ajastule omastes tualettides kujutatud neiud. Ajalooõpsi kiiks muidugi.

Teises esikuseinas mängib India poiss mingit keelpilli. Pildi tõi mu isa Indiast kui käisin 1. klassis ja see on maalitud puulehele. Lehe servas on veel näha vereplekk, mis tekkis sellest, et kui isa mulle pildi ulatas, oli mul just ninast verd jooksma hakanud.

Elutoa seinal trepi all on emalt saadud Villeroy&Bochi ehistaldrik ajalooliste majadega. Feng shui järgi toa rahanurk, seega sobib seal kujutada tugevaid viilkatustega kivihooneid.

Trepiseinal, kuhu siseneja pilk esimesena pidama jääb, teatab mu vanema tütre Saksamaalt toodud silt, et see maja töötab armastusel, naerul ning tassideviisi joodaval kohvil. Toodud küll siis kui lapsed veel meiega ühe katuse all elasid, aga kehtib siingi.

Aknal fikseerib vaadet minu kaasjõulumemme sõlmitud makramee liblikaneiu ja kuuga, mille kinkisin endale eelmisteks jõuludeks.

Diivani kohal, kuhu neil õhtutel kui Erki sõidust kodus on, koos kerra tõmbume, et telekat vaadata, troonib üks meie pulmapiltidest. No comments😉

Teises seinas ilutseb Saue harrastuskustniku Sulev Veerbergi maal "Tuul", mille muusaks mul oli au olla. Kui Sulev küsis oma näituse avamise eel minu arvamust tema loodusmaalide kohta, vastasin, et nad kõik on kuidagi staatilised, ühelgi ei taju õhu liikumist. Paari päeva pärast viis kunstnik mu ühe värskelt seinale kinnitatud maali juurde, küsides, kas sellel on piisavalt liikumist ja öeldes, et sai inspiratsiooni minu ausast kriitikast. Muidugi ostsin teose ära.

Köögilaua kohal asub meie ainus sisustuspilt, mis on pärit ämma-äia eelmise elamise köögist ning sobib siia nii koloriidi kui stiili poolest paremini kui siin enne asunud mu endise õpilase Irina Haavisto akrüülmaal liilia ning katkise pärlikeega, mida imetlesin juba pooleliolevana ja mis mul õnnestus endale napsata, kuna tellija oli pildist loobunud. Hetkel ehib ta külaliste magamistuba.

Kööki elutoast eraldava ava kohal on koha sisse võtnud seinataldrikud reisidelt, kus oleme käinud. Neid ühendab sinine värvigamma. Noh, peaaegu...

Köögipoolel on sama ava kohal minu salasein veini inspireerivat mõju ülistava sildi ning Bulgaaria talumaja kujutava pildikesega, saadud tänutäheks Erasmuse programmis osalemise eest.

Magamistoa akent palistavad Barcelonast ostetud repro Gustav Klimti kuulsast "Suudlusest" ning päikese poole vaatavatest Kristist ja Erkist oma pulmapäeval 16 aastat tagasi.

Teises seinas on ema töökaaslase poolt Vietnamist toodud ehistaldrik pilvedel kõndivast Aasia kaunitarist. Tegelikult palus ema tal vaadata, kas leidub samasugune kõrvarõngas, mille mina olin suures koristamituhinas koos karbiga 9.klassis ära visanud. Sellist ehet polnud kolleeg leidnud, aga kuna raha oli kaasa antud, valis ta selle taldriku.

Paljud pildid meie kodude seintel on vahetunud ja ilmselt vahetuvad veelgi, aga mõned on olnud ning jäävad. Nagu mälestusedki.