Tahan kasvuhoonet ja üks esimesi DIY projekte. Osa 15

2023.aasta kevadet ootas ilmselt iga maainimene pikisilmi. Ajakirjades räägiti trendist ise toitu kasvatada ja pilku püüdsid erinevate kasvuhoonete reklaamid. 

Mina, kes ma potipõllundusega kunagi pole tegelenud, vaatasin magamistoa aknast suurt tühja kuuriseina ning mõtlesin, kuidas seda dekoreerida. Alguses olin sinna planeerinud kinnitada väikeste ruutudega aknaraamid, mida ilmestaksid kardinad, valgusketid ja lillekastid, aga selliste raamide turul valitses tühjus.

Eelmisel suvel olin katseks sama seina ääres kasvukotis tomateid kasvatanud ja, hoolimata heitlikule kastmisgraafikule (loe: siis kui meelde tuli), sealt ka natuke saaki saanud. 

Talve lõpul tundus kasvuhoone-mõte juba täitsa tore ning ma asusin kavakindlamalt otsima just meie aeda sobivat. Soovisin leida seinaäärset kasvuhoonet, mille uks oleks keset pikemat seina, sest koht asub kallakul ning otsast sisenemine oleks keeruline. Algul leidsin vaid otsauksega isendeid, aga varakevadel kroonis minu otsinguid edu: leidsin, mida otsisin ning peale sobiliku ukse asetuse oli valitud kasvuhoonet võimalik püstitada alusraamile ilma vundamenti ehitamata. Kuna ma vahepeal kullapada polnud leidnud, veetles ka võimalus tasuda kasvuhoone eest aasta jooksul osade kaupa, ilma intressita. Asusin tellima, mis polnudki nii lihtne, sest vaja oli langetada mitmeid otsuseid raamide värvi, kasvuhoone materjali ja lisavarustuse osas. Lõpuks läks nii, et sisetasin tellimuse värvimata raamidega klaasseintega kasvuhoonele, millega tulevad kaasa alusraam ning automaatne katuseluugi avaja juhuks, kui unustan mõnel hommikul ukse avada, mis on minu tuulepäisust arvestades enam kui tõenäoline.

Paari nädala pärast, just enne Suurt Reedet tuli teade, et kasvuhoone ootab mind laos ning et kui ma reede õhtuks seda ära viinud pole, tuleb maksta hoiutasu. Helistasin firmasse ning tuletasin neile meelde, et reedel on püha, mispeale lubati meie pakki hoida tasuta esmaspäeva õhtuni. Õnneks oli Erki ka pühadeks koju jõudnud ning sai minuga saadetisele järele sõita.

Kuna õues olid olud ikka talvised, ootas meie vastne kasvumaja koridoris mitu nädalat kannatlikult oma järge ja mina panin toas usinasti plaani paika juhuks, kui õnneliku juhuse tahtel peaks kokku langema kevadine ilm, Erki pikem kodunädalavahetus ning emma-kumma palgapäev. Plaani kohaselt pidime jõudma viimased õuele jäänud prügi- ja vanametallihunnikud jäätmejääma viia, kuuri ära värvida ning kasvuhoone püsti panna. Tegelik elu on aga midagi muud ning esimesel soojal nädalavahetusel jõudsime ainult kuuri otsaseina värvimiseni. Rootsi punaseks. Ja raamid muidugi valgeks.

 Teisel nädalavahetusel sõitsime jäätmejaama vahet ning vaatasime Youtube'ist kasvuhoone püstitamise videoid, mille tulemusena tõdesime, et meie mõistus ikka nii keerulisest Legost üle ei käi. Tuli otsida alternatiive. Mitmed firmad pakkusid küll kasvuhoone paigaldamise teenust, aga meie kasvuhoonet oli nõus püstitama ainult maaletooja, kelle hinnapakkumine oli nii kolossaalselt kõrge, et sama raha eest oleksime teise kasvuhoone veel saanud.

Vahepeal olid tomatitaimed ema juures saavutanud istutamiseks sobiva kõrguse ning kuna ma olin otsustanud kasutada kasvuhoones  suuri potte, ostsingi hunniku neid ning koti köögiviljamulda ja kolisin taimekesed esialgu niisama kuuri seina äärde.

Paprikataimed, mis ema mulle juba enne kaasa sokutas, otsustasid köögiaknal ära kuivada olgugi, et ma oma arust neid küllaldaselt kastsin. Et emale mitte meelehärmi tekitada, soetasin Kose laadalt uued ja istutasin ka need koju jõudes kohe suurtesse pottidesse. Muidugi kummitas õhtust-õhtusse öökülmaoht ning ma asjatasin kattelooriga igal õhtul, nagu kanaema, et siis kui see kasvuhoone ükskord valmis saab, oleks sinna ikka midagi sisse panna.

Siis aga meenus mulle krt 3 tuttav, kes oli meile kuuri ehitanud. Helistasin ja küsisin, kas ta oleks nõus meie kasvuhoonega oma ehitusoskusi proovile panema. Saatsin talle meie triiphoone lingi, aga lisasin, et koht asub kallakul ning ma üritan seda sirgeks saada.

 Järgmise nädala jooksul püüdsin leida kedagi, kes tulevase taimemaja aluse ära siluks, aga tulutult. Püüdsin ise labidaga siluda, aga see oleks liiga suur ettevõtmine olnud. Eelmisest aastast oli sinna jäänud killustik, mis oli üle jäänud aiatee ehitusest ja kuuripõrandate tõstmisest ning ma soovisin selle kasvumaja põrandale jätta, et üleliigne kastmisvesi saaks maasse voolata. Seega tundus kilplaslik killustik eemaldada, siis alus tasandada ning siis killustik tagasi panna.

Nädala pärast helistasin ehitusmehele ning kutsusin ta vaatama, ehk saab asjaga niisama algust teha. Suur oli mu üllatus kui koju jõudes oligi kasvuhoone püsti, klaasid küljes ja puha. Lihtsalt kuidagi tuli alumine äär, mis kallaku tõttu õhus "rippus",  kinni ehitada.

Siin tuli appi sõber Andres, kes andis meile nii palju Fibo plokke, et saime kasvuhoone alla midagi vundamenditaolist laduda ning võiski tomatid-paprikad nende uude koju viia.

Mina poleks mina kui mu ettevõtmiste juures mingit vimkat poleks 🤣. Nüüd käisin Erkile peale, et võiks ikka mõni valgusketike ka kuskil rippuda. Meil kuuris elektrit pole, aga Prass Valgusel oli just selliste juhtumite jaoks olemas päikesepatareiga lambipirnikett, mille Aet ja Priit katsetamiseks tõid. Et järsku sobib kuhugi. Sobiski, ja kuna see oli piisavalt pikk, saime ühe soojaga ka kuuri esise valgustatud. Nüüd pole tagaaedki öösiti kottpime ja täiulikkusest on puudu veel mõnel lillepotid-mõtteterad-sildid ja muu nipe-näpe, mida loodan leida teise ringi poodidest.

Kohe kui kasvuhoone koju tõime, köitis mu pilku klaaside transpordiraam. Mu kujutlusvõime hakkas kohe tööle, kuidas seda taaskasutada. Olgugi, et tegemist oli vineeri-ja lauajääkidest naeltega kokku löödud raamiga, otsustasin sellest maitsetaimede riiuli meisterdada. Selleks palusin Erkil raamile tööpinnaks mingi vana laua kinnitada ning põhja sisse augud puurida, et üleliigne kastmisvesi saaks ära voolata. Seejärel võõpasin ühel pärastlõunal riiulijalad valgeks, aga tööpinda ma valgeks värvida ei tahtnud.

Kuna tegemist oli vanadusest halliks muutunud puiduga, oleksin võinud ta ka niisama ära lakkida või õlitada, aga kuna neid polnud käepärast, segasin katuseehitusest jäänud tumehallile välisvärvile pisut valget juurde ning sain just sobiva hõbehalli tooni.

Muidugi ei tulnud mulle pähegi, et terve talve jõude olnud reie tagumised lihased 2 tundi kummargil olemise vastu protesti tõstma hakkavad, aga seda nad just tegid ning mul oli järgmisel päeval tükk tegemist, et peale alumisse riiulkasti taimede istutamist ennast sirgu ajada. Sellegipoolest oli riiul valmis ja komplekteeritud. Eks näis, kas petersell, pune ja tüümian selle omaks võtavad või tuleb veel täiendusi teha.

Mul on igal juhul hea meel, et ma seda raami lihtsalt tulepuuks ei lõhkunud.