Kõik asjad on omavahel seotud, nii rullusid 2023.a. suvised sündmused meie aias lahti tänu esimesele liigutusele. Nimelt olin juba mitu aastat vaadanud meie ülekasvanud, pooleldi raagus lehtpõõsahekki (ma isegi ei tea, mis selle põõsa nimi on, aga samasuguseid hekke kohtab kõikjal Jotis) ja soovinud meie aiapiirde väljanägemist parandada. Tegelikult võtaksin mina isiklikult heki üldse maha ja paigaldaksin madala lipptara, aga sellele ei kirjuta jälle teised korteriomanikud alla. Mitmekordse veenmise tulemusena nõustusid nad lõpuks heki noorenduslõikusega, aga mõtteks oligi see siiamaani jäänud.
Lõpuks, selle aasta kevadsuvel, võtsime Erkiga ühel õhtupoolikul kätte ning kärpisime heki 10 cm peale. Krt 2, kes kogu nalja oli pealt vaadanud, pani ette, et nüüd oleks paras aeg ka postkastid natuke paremasse kohta nihutada. Ega see nii lihtne polnudki, krt 2 tõi isegi oma traktori välja, mille kopaga vajutati postkastid peaaegu õige sügavuseni maa sisse.
Tööd ei saanud päris valmis, sest pime tuli peale. Sel õhtul. Aga siis tuli tuhat muud tegemist ning postkastide teema on ikka lõpule viimata. Õnneks see posti toomist ei sega ja silma ei riiva, seega tegeleme sellega edasi siis kui aega on.
Igal juhul olime jaanipäeva paiku, kui Erki sünnipäev on, dilemma ees: kas pidada pidu eesaias alevirahva valvsa pilgu all või otsida aias mõni privaatsem nurgake. Keldri akna all, tulevase sauna tulevase terrassi koht tundus selleks igati sobiv, eriti, kuna 23. juunil oli ka väga palav ilm. Nimelt on keldriuks ida, s.t. hommikupäikese poole ning õhtul kella kuueks kui esimesed külalised saabusid, oli siin juba mõnusalt varjuline.
Ainus silma riivav objekt oli jõe ääres lösutav ehitusprahi hunnik, mille likvideerimine oleks olnud mõttetu aja- ja raharessursi raiskamine, seega otsustasime hunniku maskeerida ning selle ette oksapuude ja muude sobivate taimedega peenra rajada. Ema ja tädi kinkisid Erkile algatuseks esimesed kaks roomavat kadakat.
Pidu oli vägev ning paari päeva pärast hakkasimegi maskeerimispeenart rajama, olles aianduspoest püstisemaid okastaimi lisaks toonud. Samuti läksid loosi sõbranna Annika ema aiast üle jäänud kobarpead ning liiga päikeselisest aiaosast ümberasutatud puksrohud. Valmis peenart takseerides sain aru, et läheb mitu head aasta enne kui istutus midagi varjama hakkab. Mida siis teha? Tirisime kuhja otsas ennast mugavalt tundvad nõgesed ja muud umbrohud nii hästi kui saime, välja. Selleks, et sama tööd varsti kordama ei peaks, katsime kuhja katuseehitusest jäänud koormakattega ning jalgtee ääre niitmist segavate maakividega.
Kive oli alguses vähe ning me tirisime Erkiga kuhja otsa veidra moodustise kivist ja selle ümber kasvanud puujuurest, mida ma ei ole kuhugi enne paigutada osanud. Nüüd moodustab ta kadakatele huvitava tausta, ümbritsetuna suurematest ja väiksematest meie aiast leitud kividest, mida on ikka päris palju.
Kuna vana trimmer läks ühel hetkel välja teenitud vanaduspensionile, otsustasime järgmise trimmeri soetada akude pealt töötava. Sellega tuli kaasa ka rohuketas ning Erki suristas kohe esimesel päeval maha suure osa putke kasvanud rohust meie tagaaias ja jõekaldal. Arvan, et selles aias pole mitte kunagi nii avatud vaateid olnud. Ühtlasi märkasime, et nüüd on ruumi siia ka pisut ilutaimi tuua, seda enam, et väljas veedetud päevad andsid hea ülevaate sellest, milline koht meie aias on päikseline, milline varjuline. Minu imestuseks paistab suvel päike suurele osale aiast, ainult vastu autoteed olev müüriesine oruke jääb varju. Seega leidsid sel suvel meie aeda tee kaks pargiroosi: Eesti vana aretis Palmse ja lätlaste Lydia Freimane, peale nende kohaneb siin Annika antud kibuvitsavõsu. Koos õunapuu Kristaga varjavad nad tulevikus loodetavasti ära krt 2 räämas garaažiesise ning kõrvalmaja niitmata õue.
Kalda ääres on nii hea muld, et sinna istutasime minu unistuste taime- vereva vesikanepi, paar ängelheina ning ka rabarber leidis sinna sobiva koha.
Grillinurga ligiduses on kohad sisse võtnud lursslilled, lupiinid ja mägimänd.
Varjulisse aiaossa istutasime sulgja rodgersia, mis eelmises kohas (mida ma ka üpris varjuliseks pidasin) täitsa ära kõrbes, laudlehed, mis enne hostapeenras kitsutasid, tipmised puksrohud, mis peaksid head kattetaimed olema ning päris orupõhjas leidsid kodu ämma aiast välja kaevatud sõnajalad, millele niipea, kui vihm üle jääb, lähevad seltsi pakkuma roosa ja valge maikelluke. Esiplaanil troonib uhkes üksinduses sinihall hosta, kellel ongi kasvamiseks palju ruumi vaja.
Ma ei tea, mida mu lilled- põõsad ümberistutamisest arvavad, aga kui oli selgunud, et puishortensia Pink Annabelle oma jõududega peenras püsti ei püsi, aga mäekallakul koos tavaliste puishortensiatega huvitava kaskaadi moodustab, istutasingi ta sinna ümber. Samuti kolis ligidusse üks roosade õitega rododendron, mis samuti viluvarju naudib.
Tükk aega mõtlesin, kas pikavarrelise pojengi koht on ikka lillepeenra esireas, kuni rodgersia koht kännu juures tühjaks jäi.
Needsamad kännud riivasid samuti kuidagi kasutuna silma, kuni avastasin ronitaimed. Ühe kännu juurde istutasin lähedasest aiandustalust hangitud punaõielise elulõnga, teist asus vallutama kollaste õitega Tellmanni kuslapuu. Ka oksapuupeenra- tagust kiviküngast mööda turnivad nüüd vertikaalhaljastust võimaldava elulõnga Summer Snow väädid, mis järgmisel aastal meid loodetavasti valgete õitega rõõmustavad. Ma ei arva, et meie aed nüüd valmis on või et ma mitte kunagi ühtegi lille ümber ei istuta, aga praegu, juuli lõpus, olen tehtuga rahul. Seda enam, et saame nüüd pea kogu aeda sihtotstarbeliselt kasutada. Nimelt puhkamiseks, imetlemiseks ning jõukohaseks sportlikuks tegevuseks.
Comments
Post a Comment