Soss-sepad ja MacGyver ehk kuidas me aialauda tegime. Osa 17

 Kuidagi on nii läinud, et meil pole suurt aialauda. Iga kord kui külalised tulevad, peab köögilaua õue tõstma, ja seegi pole kuigi suur.

Ühel päeval ema juures külas olles ütles tädi, et mis see laud siis ise kokku kruvida pole, temal olevat lakas isegi mingid jalad olemas. Lauajalad siis. Roniski kribinal sauna peale, aga leidis arvatud puust ristjalgade asemel ühed metallist. Kohe hakkas tema inseneriaju tööle, kuidas nendest laud kombineerida ja saidki puitosad ka olemasolevast lauavirnast välja saetud. Niiet koju sõitsime IKEA-väärilise DIY-komplektiga, mis tuli nüüd oma jõududega lauaks konstrueerida, kasutades suuliselt antud juhendit.

Kõigepealt ootasime ära kuiva ilma, et puitosad enne kokkukruvimist valgeks värvida. Värvitud lauad ootasid veel mitu nädalat inspiratsioonipuhangut ja lõpuks saabuski päev, kus me Erkiga laotasime oma töötoa keldrinurga juurde laiali, et töödega alustada.

Esmalt otsustasime lauaplaadi põiklaudadega kokku kruvida. Et meil täpselt õige pikkusega kruvisid polnud, tuli seda teha pealtpoolt. Selleks, et põiklauad ühetasaselt saaks, kruvisime esimese laua serva pika liistu.

Nüüd pidime põiklaudade paikakruvimiseks tõstma kogu kupatuse nii kõrgele, et kruvid põiklauad õigetesse kohtadesse kinnitaksid. Muidugi juhtus nii, et kruviotsad kinnitasid ka kõrgendused laua külge, mis tulid hiljem õhus lahti kruvida. Lõpuks oli lauaplaat siiski koos, aga jalgade alla saamiseks otsustasime järgmisel päeval ehituspoest poldid ja mutrid tuua. Mõlemal jalapaaril oli kinnitamiseks 4 auku. Kuna neid läbi plaadi ei näe, mõtlesime, et enne kinnitamist puurime plaadile poldiaugud ette. Siis kui poldid juba olemas on.

Samal õhtul tulid Signe ja Andres meie vastvalminud varjupeenart ja muid tagaaias toimunud muutusi vaatama. Pidime juba tuppa kohvi jooma minema kui mul tuli meelde tehnoloogiaõpetaja haridusega Andresele meie pooleliolevat lauaprojekti tutvustada. Midagi nad Erkiga seal arutasid, seejärel sõitis Andres koju vajalikke jubinaid tooma. Natuke läks veel aega ja juba tassisidki mehed valmis saanud laua maja nurga tagant välja.

Uurisin, et kuidas nad need lauajalad ikka nii ruttu alla said. Tuli välja, et Andresel olid olemas täpselt õige pikkusega kruvid, mis altpoolt läbi metallis olevate aukude sisse kruvides lauaplaati ei läbistanud, vaid peidetult oma tööd tegid. Lõpuks saeti veel ära üleliigsed põiklaudade otsad ning kinnitati ka teise pikemasse serva liist. Seega oli meie aialaua projekt lõpetatud ja ühtegi juppi ei jäänud isegi üle, nagu meil vahel juhtub.

Laud sai kohe ka ära proovitud ja selle taga esimene spontaanne istumine korraldatud.

Seega-ärgu olgu sul sadat rubla, vaid sada sõpra! (Vene vanasõna) Ilma Andreseta oleks selle laua valmimist kindlasti veel mõnda aega pidanud ootama.