Talvemõtisklusi 2024 jaanuaris. Osa 18

 Alles möödaläinud jõule hakkasin ootama juba novembri keskel kui esimene lumi maha tuli, ja ka jäi. Kohe tekkis tahtmine jõulutuled katuseräästas süüdata ning toas küünlaid põletama hakata.

See viimane võimalus saabuski üsna pea kui lumetorm elektriühenduse lünklikuks muutis ning mitmel õhtul tuli telekavaatamise asemel küünla- ja taskulambivalgel aega veeta. Nüüd olin rõõmus, et meile on siinoldud aja jooksul kingitud nii vooluvõrgust laetavaid tasku- ja laualampe kui erineva suuruse ja aroomiga küünlaid. Eriti õnnelik olen valgusega laetava multifunktsionaalse valgusti üle, mille abil saab nii lugeda, mobiili laadida, raadiot kuulata kui politseinikku mängida. Selle kinkisin ise Erkile viimaseks sünnipäevaks.

Elektrikatkestuste päevil sai meelde tuletatud teismeliseaega, lugedes voodis taskulambi valgel raamatut, kuna öölamp kustus kõige põnevama koha peal. Samuti püstitasin duši all käimise rekordi kahe voolukatkestuse vahel, sest jõulukontserdile kasimatuna minna oleks olnud ebamugav ja viisakusetu.

Peale tormi läks ilm nii külmaks, et õhksoojuspump üksi normaalset sisetemperaruuri hoida ei suutnud ning iga päev tuli ahju kütta. Tuttav korstnapühkija ütles viimati, et meie ahi vajab mingil hetkel väljavahetamist, parandada seda ei saavat. Täpset kesvusaega ei osanud ta öelda, kusagil ühe ja kuue aasta vahel. Nüüd jälgingi iga kütmise ajal hoolikalt, ega kuskile mingit uut pragu ahjuseina pole tekkinud või ega suitsu sisse ei aja.

Kuna vahepeal oli ka minu klassiruumis temperatuur 15 kraadi ringis, otsustasin, et mu garderoobist puudub korralik lambanahkne vest. Leidsingi sobiva eksemplari Tartu Lõunakeskuse müügiletist ning olen ostuga väga rahul, sest see hoiab kere korralikult soojas ning tal on ka taskud, kuhu võtmed ja muud vajalikud vidinad töö juures panna saab. 

Garderoobiga on nii, et mul pole aastaid ühtegi pruunis toonis riidehilpu olnud, sest pärast nõukaaegset pruuniuputust olen seda vältida suutnud. Ei tea, kas see tuleneb vanusest või sellest, et külmaga pole niivõrd oluline rõivaste värv, vaid soojus, aga pruunikaid esemeid on eelmise ja selle talve jooksul siginenud mitmeid.

Ilma pärast virisemine on eestlastele vist küll emapiimaga kaasa antud: talvel on liiga külm, suvel liiga palav, kevad liiga hiline ja sügis pime. Aga siis lähed päiksetõusu ajal õue trepile ning saad olla tunnistajaks imelisele taevasele värvidemängule ning imetleda härmaehtes puid. Ning andestad ilmataadile kõik vimkad. Kuni järgmise korrani kui tuisuvaalu kinni jääd.

Maal elades on väga tähtsaks teemaks keerulised teeolud. Kuna mina käin tööl 37 km kaugusel Jüris ning mõni kolleeg tuleb isegi kaugemalt, on teel kogetud ekstreemsuste kirjeldamine muutunud omavaheliste vestluste lahutamatuks osaks. See pole virisemine, pigem uhkus oma võimekuse üle keerulistes olukordades hakkama saada. Siin on mul põhjust olla tänulik ettenägelikkuse üle, mille tõttu soetasime kohe peale esimest talve pisut kõrgema auto, et iga suurema lumesaju pärast ei peaks tööle saamiseks lumesahka ära ootama. Nüüd oleks autode vahetus kordi kallim ja keerulisem. Vahel tuleb küll mõte ligemal tööl hakata käima, et autoroolis "võimlemise" aeg võimalikult lühike oleks, aga 7,5 aastaga omaseks saanud keskkond ja armsad kolleegid kaaluvad keerulised liiklusolud üles. Ja ega need nii hullud ju ka pole... Ja pool aastat on ju lumevaba... lohutan ennast kui närv üle viskama hakkab. Ja teen endale järjekordse glögiga tee. Või lähen lund lükkama. Või kohalikele sõpradele külla. Või helistan mehele, emale või sõbrannale.