Veskiemanda päevaraamat

 Muidugi oli mu suurimaks mureks nüüd, kus uus ahi valmis, selle ja korstna vahel asuva seina ilusaks tegemine. Nimelt oli ahju kõrval üsna suur pragu, kuhu oli topitud kivivilla, siis tuli mustadest laudadest seinajupp ning korstna kõrval veel krohvitud osa, mis oli kunagi tapeedi all. Korsten ise oli samas seisus, nagu ta Kenist jäi kui krohv otsa sai. Kuna suudan oma ehitusalaseid oskusi üsna adekvaatselt olematuteks hinnata, rääkisin mure emale ja tädile ära ning reedel (ahi sai päris valmis neljapäeval kell 18) tulid nad juba koos oma naabrimehe, onu Samiga, mulle appi. Kutsun seda kolmikut hellitavalt seeniorehitajateks, sest kolme peale on neil turjal oma paar sajandit, mis aga ei pärsi nende nutikust ja ettevõtlikkust. Muidugi ei pea nad kinni ühestki tänapäevasest eeskirjast ega normist, aga nende lahendused on leidlikud ja kestvad: nende 4 aastat tagasi ilma igasuguse loodita ehitatud trepp  on jätkuvalt terve ning teenib meid ilmselt veel kaua. Kõigepealt tuli kuida...

  Nagu te võib-olla juba eelmisest postitusest lugesite, pidi Ahja moodulahi Mats meile tulema 15.juulil. Juba 2.juulil helistas mulle vastav asjapulk ning uuris, kas kõik on uue küttekeha tulekuks valmis ning et ega mul viimistluse küsimuses mingeid uusi ideid pole tekkinud. Kevadel olin küll seda meelt, et ahi võiks olla hallikat tooni, aga nüüd ma selles enam nii kindel ei olnud. Meistrimees rahustas mind, et nad võtavad värvi kaasa (sest selle eest olen ma nagunii juba maksnud) ning võime ka jooksvalt otsustada. Ühtlasi sain teada, et ahju toob eelneval reedel kohale DSV veoauto. Siis pole ahjuehitajatel esmaspäeval muud muret kui vura kohale ja hakka tööle😁 Tegelikult helistas autojuht juba neljapäeval ning uuris, et kas ta võiks õhtupoole mulle ahju ära tuua, aga kuna olin teel ema juurde, kellega seisis ees kalmistu külastamine onu sünniaastapäeva puhul, eeldasin ma, et jõuan tagasi liiga hilja. Seega leppisime autojuhiga kokku, et saadetis jõuab minuni reedel kella 13 ja 1...

 Paar aastat tagasi ütles korstnapühkija, et meie ahi võib vastu pidada kuus aastat. Või ühe. Igal juhul soovitas ta hakata mõtlema uue ahju peale. Nüüd, 2 aastat hiljem, jälginud murelikult üha rohkem murenevat ahju siseseina, otsustasime, et võtame uue ahju tegemise ette suvel. Sest vana ahi tuleb enne ära lõhkuda ning seda on parem teha soojal ajal. Pealegi käis kevadel teine korstnapühkija, kes tegi kindlaks, et korsten asub kipsiseina taga, mis on keelatud ja tuleohtlik. Võtsin hinnapakkumised ning meie valik langes Ahja moodulahjule Mats, mis laotakse üles kahe päevaga ning milles saab põletada kuni poolemeetriseid halge. Pealegi näeb see ilus välja ning on Eesti firma toode. Muidugi pole meil sellist raha, et ahi korraga välja osta, sestap tegin raske otsuse vormistada LHV järelmaks. 4 aasta peale. Kuna meil mõlemal Erkiga on sel aastal juubel, palusime vanematel kingituseks toetada ahju tagasimaksu fondi. Kuidas ja kes peaks aga vana ahju lammutama? Me kumbki pole ehituses ...

 Meie korteril on kaks korrust. Esimesel asuvad elutuba avatud köögiga, magamistuba ja tikutoosisuurune duširuum, kuhu ei mahu isegi kraanikauss.  Teisel korrusel on ka üks suurem tuba, kuhu saab ilma käsipuuta treppi mööda, niiet kui mul põlv haige oli, vältisin sinna ronimist üldse. Ka trepiauk on ilma piirdeta, seega selle serval on ohtlik turnida. Endistest omanikest on siia jäänud kaheinimese voodi ja mõnusalt mahukate sahtlitega kummut. Ilmselgelt ei oleks neid kitsast trepist lihtne olnud alla saada, nii nad meile on jäänudki. Kui me siia kolisime, elas Evi mõnda aega ülemises toas, aga pärast tema ärakolimist on seal olnud käepärane hoida kõike, mida all parasjagu vaja ei lähe või mis on millegipärast meiega siia kaasa kolinud. Näiteks kuppeltelk, mille mu ema Evile 10 aastat tagasi suure lunimise peale Maximast ostis ja mida ilmaski kasutatud pole, isegi hinnasilt oli veel küljes, maksis 13 eurot. Või ämma antud kohvritäis fotosid. Samuti hoiustame siin hooajariideid ...

  Kuna veebruari lõpu vaheajal on koolimajas viibimine ebasoovitav ning ajastus oli igati sobiv, otsustasime Erkiga, et sõidan seekordse rekkaringi temaga kaasa. Et Inglismaale ilma poolt Euroopat läbi sõitmata ei pääse, pidin olema valmis järjekordseks puhkuseks " kaheksa riiki kümne päevaga". Eestist pidime lahkuma laupäeva, EV106 hommikul, aga eelmisel päeval käisime veel klassiga põgenemistoas, et 6e ja 8d hea elamusega vaheajale saata. Seega jäi meil pakkimiseks ning vajaliku söögikraami ostmiseks ainult sõidueelne õhtupoolik. Otsustasime kell 8 Paikuse, kus asub firma ja seega ka Erki rekka, poole liikuma hakata. Vahepeal lasin veel kiisud õue jalutama. Miu tuli aegsasti tuppa, aga Enzo oli otsustanud pikema jalutuskäigu ette võtta. Kui teda veel 8.40 tagasi polnud  jätsime sõpradele võtme ning võtsime suuna Pärnumaa poole. Viimati olin Erki kaardilugeja 2015 suvel, sestap on andestatav, et mälust oli kustunud pilt ruumi vähesusest rekka 2m² kabiinis. Kuidagi suutsime 2...