Veskiemanda päevaraamat

 Kuidagi on nii läinud, et meil pole suurt aialauda. Iga kord kui külalised tulevad, peab köögilaua õue tõstma, ja seegi pole kuigi suur. Ühel päeval ema juures külas olles ütles tädi, et mis see laud siis ise kokku kruvida pole, temal olevat lakas isegi mingid jalad olemas. Lauajalad siis. Roniski kribinal sauna peale, aga leidis arvatud puust ristjalgade asemel ühed metallist. Kohe hakkas tema inseneriaju tööle, kuidas nendest laud kombineerida ja saidki puitosad ka olemasolevast lauavirnast välja saetud. Niiet koju sõitsime IKEA-väärilise DIY-komplektiga, mis tuli nüüd oma jõududega lauaks konstrueerida, kasutades suuliselt antud juhendit. Kõigepealt ootasime ära kuiva ilma, et puitosad enne kokkukruvimist valgeks värvida. Värvitud lauad ootasid veel mitu nädalat inspiratsioonipuhangut ja lõpuks saabuski päev, kus me Erkiga laotasime oma töötoa keldrinurga juurde laiali, et töödega alustada. Esmalt otsustasime lauaplaadi põiklaudadega kokku kruvida. Et meil täpselt õige pikkusega kr

Kõik asjad on omavahel seotud, nii rullusid 2023.a. suvised sündmused meie aias lahti tänu esimesele liigutusele. Nimelt olin juba mitu aastat vaadanud meie ülekasvanud, pooleldi raagus lehtpõõsahekki (ma isegi ei tea, mis selle põõsa nimi on, aga samasuguseid hekke kohtab kõikjal Jotis) ja soovinud meie aiapiirde väljanägemist parandada. Tegelikult võtaksin mina isiklikult heki üldse maha ja paigaldaksin madala lipptara, aga sellele ei kirjuta jälle teised korteriomanikud alla. Mitmekordse veenmise tulemusena nõustusid nad lõpuks heki noorenduslõikusega, aga mõtteks oligi see siiamaani jäänud. Lõpuks, selle aasta kevadsuvel, võtsime Erkiga ühel õhtupoolikul kätte ning kärpisime heki 10 cm peale. Krt 2, kes kogu nalja oli pealt vaadanud, pani ette, et nüüd oleks paras aeg ka postkastid natuke paremasse kohta nihutada. Ega see nii lihtne polnudki, krt 2 tõi isegi oma traktori välja, mille kopaga vajutati postkastid peaaegu õige sügavuseni maa sisse. Tööd ei saanud päris valmis, sest pi

2023.aasta kevadet ootas ilmselt iga maainimene pikisilmi. Ajakirjades räägiti trendist ise toitu kasvatada ja pilku püüdsid erinevate kasvuhoonete reklaamid.  Mina, kes ma potipõllundusega kunagi pole tegelenud, vaatasin magamistoa aknast suurt tühja kuuriseina ning mõtlesin, kuidas seda dekoreerida. Alguses olin sinna planeerinud kinnitada väikeste ruutudega aknaraamid, mida ilmestaksid kardinad, valgusketid ja lillekastid, aga selliste raamide turul valitses tühjus. Eelmisel suvel olin katseks sama seina ääres kasvukotis tomateid kasvatanud ja, hoolimata heitlikule kastmisgraafikule (loe: siis kui meelde tuli), sealt ka natuke saaki saanud.  Talve lõpul tundus kasvuhoone-mõte juba täitsa tore ning ma asusin kavakindlamalt otsima just meie aeda sobivat. Soovisin leida seinaäärset kasvuhoonet, mille uks oleks keset pikemat seina, sest koht asub kallakul ning otsast sisenemine oleks keeruline. Algul leidsin vaid otsauksega isendeid, aga varakevadel kroonis minu

Kui me siia majja kolisime, valgustas eesaeda ainult tänavavalgustus, nii et kui tahtsid pimedal ajal turvaliselt välisukseni jõuda, tuli appi võtta taskulamp. Sama jätkus esimesel õhtul ka koridoris, sest ainsal valgusallikal-patareiga töötaval lambil- olid patareid tühjaks saanud. Selgus, et üldelekter oli välja lülitatud, sest meie korteri legendaarne üle-eelmine üürnik oli keldrist endale otsejuhtme tuppa vedanud, et elektri pealt kokku hoida, sest üldelektri leping oli krt 3 nimel ning tema polnud seda arvet ühel hetkel enam tasuma nõustunud. Krt 2 ütles, et kui soovime, võime maja üldelektri lepingu oma nimele teha, siis saab olema ka valgus nii koridoris kui välisukse kohal. Lootsime, et samal moel keegi enam teisi lüpsma ei hakka ning Erki tegi lepingu oma nimele. Saime valguse, aga mõlemaks valgusallikaks osutusid väikesed sinise valgusega prožektorid, mis krt 2-l oli õnnestunud soodsalt soetada. Et valgusskeemi silmasõbralikumaks ja esteetilisemaks muuta, ostsime mu vanima tü

Märtsikuust 2023 tuleb Kose vallas sorteerida prügi. Segajäätmete kast küll on ka tulevikus olemas, aga kui sealt hulgast leitakse sorteeritavat prügi, tuleb sul suurt trahvi maksta. Kuidas vastav tuvastamine toimuma hakkab, jääb esialgu arusaamatuks. Samuti muutub prügifirma, nii et nagunii tuleb uued prügikonteinerid tellida. Meie otsustasime mitme väiksema elamu peale tellida 2 prügikasti- segaprügi ja pakendijäätmete tarvis. Paberi-papi võib igaüks oma ahjus ära põletada, sest õnneks on endistes mõisaga seotud majades enamjaolt ahjuküte ja liiga suurte papijääkide tarvis on külakeskuse taga suurem konteiner. Biojäätmeid saab muidu ise komposteerida, aga igaks juhuks otsustasime prügikonteinerite juurde ka ühe ühise kompostikasti panna. Nende jaoks, kes aiandusega ei tegele. Aga kõik see prügimajanduse muutus kokku tähendab, et meie väikesel majapidamisel on lisaks segaprügile ja klaastaarale, mida me nagunii eraldi kogume, vaja kuhugi tekitada veel pakendi-ja biojäätmete anumad. Pe

Nendele, kes armastavad näpud mullaseks teha või kellel on palju õueprojekte tarvis ellu viia, on talv parajaks katsumuseks. Eriti kui pole selline planeerja-tüüp, vaid tegutsed põhimõttel mõeldud-tehtud. Nagu mina. 2022.aasta sügise viimaseks projektiks jäi killustikust aiatee rajamine, et porisel ajal kuiva jalaga küttepuude juurde pääseks. Üsna kohe kui tee valmis sai, tuli lumi maha ning läks külmaks. Jõuludeni oli veel kuidagi talutav, sest koolis oli igasugu tegemisi; siis tuli advendiaeg tulukeste riputamise ja jõululaatadega, aga jaanuar on minu jaoks talveune kuu. Kui tööl käimine välja arvata, ei oska ma oma üksildaste õhtutega midagi ette võtta, eriti kui Erki sõidus on. Ja tavaliselt on.  Eelmisel sügisel kutsuti mind kirikukoori laulma, seega said esmaspäevaõhtud sisustatud, aga ülejäänud nädal? Siinkohal pean ütlema, et meil Jotis tegutseb üks huvitav asutus, Kosejõe Käsitöökool, mille eestvedajate Heidi ja Margitiga olin juba esimesel siinelamise

Meie kodu seinad on värvitud heleda, neutraalse värviga. See annab võimaluse seal erinevaid pilte, fotosid ja muid nipstükke eksponeerida. Suvaliselt soetatud taieseid siit ei leia, igal on oma lugu. Samas leiab meie seintelt nii originaalteoseid, reprosid, meile olulisi fotosid kui viimasel ajal maha tehtud ingliskeelseid motivatsioonipostreid. Isegi ühe nn sisustuspildi. Sisenedes peatub silm esmalt George Dunlopi maali "Sun and moon flowers" reprol, mille leidsime Luige vanavaralaadalt paar aastat tagasi. Meie eelmisel elamisel puudusid põhjakaares aknad ning see leid tekitas just vajaliku aktsendi. Pealegi intrigeerisid mind nii taiese pealkiri ja värvigamma kui viktoriaanlikule ajastule omastes tualettides kujutatud neiud. Ajalooõpsi kiiks muidugi. Teises esikuseinas mängib India poiss mingit keelpilli. Pildi tõi mu isa Indiast kui käisin 1. klassis ja see on maalitud puulehele. Lehe servas on veel näha vereplekk, mis tekkis sellest, et kui isa mulle pildi ul